Plaan oli reisist puhata ja paat võtta ja niisama järvel sellega olla ja seekord tagaajavaid poode vältida kui võimalik.
Võtsime paadi ja olime vist pea neli tundi järvel. Ilm oli väga ilus ja jälle soe kuna Lehis ja mägedes oli olnud päris jahe.
Plaan oli järgmine päev hakata jälle sõitma tagasi Jammusse ja siis Dehli poole aga ikka reisist väsinud ja mõtlesin homme veel Srinagaris olla ja välja puhata. Õhtu oli meid õues laua taga kuus turisti ja rääkisime niisama kõigest.
Wednesday, May 11, 2011
Tuesday, May 10, 2011
3.mai - 9.mai. Srinagar - Leh - Srinagar
Tagasi Srinagaris. Kirjutan kuus päeva kokku.
Plaan oli sõita Leh linna ja tagasi. Linn ise ei pakkunud mulle huvi vaid tee sinna oli huvipakkuv ja tasus kõik kannatused ära.
Kui India plaane tegema hakkasin siis lugesin foorumitest selle tee kohta. Tavaliselt avatakse tee mai keskel aga lootsin, et ikka äkki varem ja avatigi juba teisel mail. Kolmandal mail asusimegi teele ja esimesed 60km läksid päris kiiresti kuni jõudsime kella 13 ajal Sonmargi kus politsei tõke meie tee peatas. Selgus, et oli olnud maanihe ja tee ajutiselt suletud. Jäime ootele kuna lubati, et varsti tee avatakse. Kui kell 15 tee avati ja mõniteist autot minema hakkas jõime parajasti teed ja hakkasime ka ise 10 minutit hiljem teele. Peale 15km sõitmist oli jälle tee kinni mäest allatuleva muda tõttu. Kui alguses mõtlesime ennast läbi kaevata aga kui muda järjest juurde tuli keerasime tagasi ja ütlesime politseipunktis meestele, et tee läbimatu. Jäime ööseks Sonmargi ja lubati alles tee homme avada. Teine päev kell 10 avatigi tee ja jõudsime peale pikka päeva ja rasket teed lõpuks Kargili linna. Kuna tee on 6 kuud aastast suletud siis oli linn toiduainetest täiesti tühi ja ei saanud vett ega karastusjooki kuskilt osta. Ostsime ploki väikseid mangomahlu mis oli ainuke võimalus midagi joodavat saada.
Hommikul sõitsime tanklasse ja selgus, et bensiini ei ole ja ei tea kuna tuleb. Tagasi linna ja hommikusöögi ajal mõtlesime mida edasi teha. Selgus, et 35km edasi on teine tankla. Vaatasin oma paagi sisse ja arvasin, et jõuame kütusega küll sinna. Koha nimi oli Mulbekh ja muidugi polnud ka seal kütust. Kohalik autojuht oli nõus meile Kargilist tooma kuna sinna oli kütus kell 13 jõudnud. Mulbekhi pidi kütus alles homme kunagi jõudma. Ootasime autojuhti ja kui ta lõpuks tagasi jõudis bensiiniga oli kell juba palju ja järgmise kohani kus oleks öömaja olnud oleks liiga pikk tee olnud. Jäime ööseks Mulbekhi ja kohtasime India mootorattureid kellel sama tee käsil. Lubasid hommikul meiega koos kell seitse startida.
Kell oli 6:30 kui väljas kostis mootorimüra ja India kolm mootoratturit plehku panid.
Tee oli pikk ja meeletu liivatorm. Raske oli sõita. Steve ütles, et kui keegi tahab teada milline liivatorm oli siis ta lihtsalt võib näidata täie jõuga kellegile liiva näkku visates.
Lõpuks jõudsime täiesti väsinuna Leh linna ja ammu oli plaan natuke luksuslikum elamine leida. Olime pärast väsitavat reisi nõus rohkem maksma. Leidsime hotelli ja maksime 900.- ruupiat öömaja eest. Alguses küsiti 2200.-
Toas oli suur lameekraaniga telekas ja puha aga ainult india kanalid. Teised kanalid pidid tulema paari päeva pärast mis oli muidugi suur lohutus.
Järgmine päev Lehis oli plaan rattale hooldust teha kuna paagi sõitsime vahepeal tühjaks ja sodi oli karburaatorisse jõudnud ja jupsiva rattaga olime Leh jõudnud. Kuna ka kilomeetreid oli palju läbitud lasin õhufiltri üle vaadata ja õlid vahetada. Uus aku mille olin kuu tagasi ostnud ei töötanud enam ja vahepeal pidin ratta käima lükkama.
Remondikoha leidsime kiiresti ja lasin kõik mis vaja korda teha. Akus oli vesi madal ja sellepärast ei töötanud. Tagapidurid lasin uued panna kuna vanad olid kulunud aga oleks veel saanud sõita aga uued maksid ainult 180,- ruupiat.
Tööraha oli 200.- ja kõik kokku 880.- mis sobis mulle hästi. Ehk kokku 14eur
Päeval olin uurinud kust saab loa, et üles mäkke sõita. Steve ei tahtnud tulla läksin üksi. Loa saab turismibüroost ja maksab 100.- kuni 150.- ruupiat. Hotelli naaber turismibüroos oli hind sada aga ainuke probleem, et luba ei anta ühele inimesele vaid miinimum kahele aga sõita võib sinna ka üksi ja pole probleemi selles. Maksin 150.- ja panin Steve nime ka kirja. Loaga läks paar tundi kui vajalikud templid kätte saadi. Niikaua kolasime linnas aga ei midagi huvitavat sest just nende hooaeg algab ja paljud kohad olid veel suletud.
Steve oli ühele prantsuse tüdrukule coachsurfingu kaudu kirjutanud, et kohtuda Lehis ja üks tee või kohvi juua. Kirjutas mis ajal tuleme jne. Lõppu kirjutas, et mina olen 3 meetrit pikk ja tema naljaka soenguga ja pole võimalik meid mitte ära tunda.
Õhtu läksime internetti otsima, et lugeda kas ta midagi vastanud on. Teepeal pimedas tulid kaks tüdrukut vastu kui üks tuli äkki teele ette ja ütles, et teie olitegi need kes mulle kirjutasid coachsurfingu kaudu. Kutsus meid hiljem Ladakhi e. kohalike inimeste peole kus ka käisime ja mis oli päris vahva.
Hotelli paigaldati päeval wifi ruuterit ja kui hiljem õhtu tahtsin netti minna ja küsisin koodi siis omanik ütles, et ma ei saa teile lihtsalt parooli anda kuna internett on kallis. Kahjuks ei suutnud talle selgeks teha, et sa ju maksad püsiühenduse eest niikuinii ükskõik kui palju sa või teised kasutavad seda. Oleks veel ütelnud, et ok interneti kasutamine maksab aga lihtsalt wifi on ainult tema arvuti jaoks.
Järgmine päev hakkasime tagasi sõitma ja proovisime kahe päevaga tagasi Srinagari jõuda. Lootsime, et tee on korras ja probleeme pole. Kõigepealt oli mõnikümmend kilomeetrit linnast väljas bussi rattad läbi sillalaudade vajunud. Õnneks saadi buss kätte ja lasti meid mootorattaga läbi kui teised autod jäid ootama kuna silda remonditakse.
Siis läks tagumine rehv tühjaks peaaegu aga leidsime üsna pea remondikoha ja lappisid rehvi ära. Olin ka tagavaraks ostnud siserehvi aga kuskilt ei saanud väikest pumpa aga õnneks oli remonditöökoda ja ei pidanud varuvarjanti kasutama. Katkise silla alt korjasin üles paar traadijuppi, et äkki läheb kunagi vaja.
Teel oli kaks kõrgemat mäge millest pidi üle sõitma. Seal on päris külm. Teises mäetipus olid jälle tagumise porilaua kruvid kadunud ja edasi sõita ei saanud. Juba teist korda. Läksgi traati tarvis mille olin varem üles korjanud.
Hiljem Steve lihtsalt ühes teejoomis kohas küsis, et ega juhuslikult kahte mutrit ja polti pole ja teemajapidajal oligi ja parandas ise meie ratta ära. Raha selle eest vastu ei võtnud.
Õhtuks jõudsime Kargili ja linn oli täiesti muutunud. Poed olid kaupa täis ja enamus lahti.
Ööbisime samas kohas kui tulles ja hommikul jälle teele.
Poolel teel politseipunktis kus passiandmed kõik kirja pandakse oli suur veoautojärjekord. Autojuhid olid oodanud juba kaks ööpäeva kuna tee kitsas ja liiklus hetkel teises suunas. Meid rattaga lasti õnneks läbi.
Tee oli palju hullem kui tulles ja ka teisel pool mäeharja oli järjekord kuna muda ja vett ja lund oli palju teel. Ise saime rattaga küll kuidagi igaltpoolt läbi. Vahepeal küll oli sumbutaja vee all kui suurtest ojadest lompidest läbi sõitsime.
Solmargi jõudes kust edasi läheb kindel tee rääkisime samade politseinikega kellega tulles. Ütlesid, et meie ainukesed kes sedapidi täna tulnud. Oli raske tee ja hetkel küll ainult mootorattaga läbitav. Ei tea kuidas auto või veoautoga saab seal sõita aga ju siis kuidagi saab.
Õhtuks jõudsime tagasi Srinagari ja hotelli kus Steve varem oli ja meie kotid hoiul. Olime niivähe asju kaasa võtnud teele kui võimalik.
Uued rändurid olid õues laua taga ja natuke jõudsime muljetada. Väsimus suur ja magama.
Mõned fotod reisist.
Plaan oli sõita Leh linna ja tagasi. Linn ise ei pakkunud mulle huvi vaid tee sinna oli huvipakkuv ja tasus kõik kannatused ära.
Kui India plaane tegema hakkasin siis lugesin foorumitest selle tee kohta. Tavaliselt avatakse tee mai keskel aga lootsin, et ikka äkki varem ja avatigi juba teisel mail. Kolmandal mail asusimegi teele ja esimesed 60km läksid päris kiiresti kuni jõudsime kella 13 ajal Sonmargi kus politsei tõke meie tee peatas. Selgus, et oli olnud maanihe ja tee ajutiselt suletud. Jäime ootele kuna lubati, et varsti tee avatakse. Kui kell 15 tee avati ja mõniteist autot minema hakkas jõime parajasti teed ja hakkasime ka ise 10 minutit hiljem teele. Peale 15km sõitmist oli jälle tee kinni mäest allatuleva muda tõttu. Kui alguses mõtlesime ennast läbi kaevata aga kui muda järjest juurde tuli keerasime tagasi ja ütlesime politseipunktis meestele, et tee läbimatu. Jäime ööseks Sonmargi ja lubati alles tee homme avada. Teine päev kell 10 avatigi tee ja jõudsime peale pikka päeva ja rasket teed lõpuks Kargili linna. Kuna tee on 6 kuud aastast suletud siis oli linn toiduainetest täiesti tühi ja ei saanud vett ega karastusjooki kuskilt osta. Ostsime ploki väikseid mangomahlu mis oli ainuke võimalus midagi joodavat saada.
Hommikul sõitsime tanklasse ja selgus, et bensiini ei ole ja ei tea kuna tuleb. Tagasi linna ja hommikusöögi ajal mõtlesime mida edasi teha. Selgus, et 35km edasi on teine tankla. Vaatasin oma paagi sisse ja arvasin, et jõuame kütusega küll sinna. Koha nimi oli Mulbekh ja muidugi polnud ka seal kütust. Kohalik autojuht oli nõus meile Kargilist tooma kuna sinna oli kütus kell 13 jõudnud. Mulbekhi pidi kütus alles homme kunagi jõudma. Ootasime autojuhti ja kui ta lõpuks tagasi jõudis bensiiniga oli kell juba palju ja järgmise kohani kus oleks öömaja olnud oleks liiga pikk tee olnud. Jäime ööseks Mulbekhi ja kohtasime India mootorattureid kellel sama tee käsil. Lubasid hommikul meiega koos kell seitse startida.
Kell oli 6:30 kui väljas kostis mootorimüra ja India kolm mootoratturit plehku panid.
Tee oli pikk ja meeletu liivatorm. Raske oli sõita. Steve ütles, et kui keegi tahab teada milline liivatorm oli siis ta lihtsalt võib näidata täie jõuga kellegile liiva näkku visates.
Lõpuks jõudsime täiesti väsinuna Leh linna ja ammu oli plaan natuke luksuslikum elamine leida. Olime pärast väsitavat reisi nõus rohkem maksma. Leidsime hotelli ja maksime 900.- ruupiat öömaja eest. Alguses küsiti 2200.-
Toas oli suur lameekraaniga telekas ja puha aga ainult india kanalid. Teised kanalid pidid tulema paari päeva pärast mis oli muidugi suur lohutus.
Järgmine päev Lehis oli plaan rattale hooldust teha kuna paagi sõitsime vahepeal tühjaks ja sodi oli karburaatorisse jõudnud ja jupsiva rattaga olime Leh jõudnud. Kuna ka kilomeetreid oli palju läbitud lasin õhufiltri üle vaadata ja õlid vahetada. Uus aku mille olin kuu tagasi ostnud ei töötanud enam ja vahepeal pidin ratta käima lükkama.
Remondikoha leidsime kiiresti ja lasin kõik mis vaja korda teha. Akus oli vesi madal ja sellepärast ei töötanud. Tagapidurid lasin uued panna kuna vanad olid kulunud aga oleks veel saanud sõita aga uued maksid ainult 180,- ruupiat.
Tööraha oli 200.- ja kõik kokku 880.- mis sobis mulle hästi. Ehk kokku 14eur
Päeval olin uurinud kust saab loa, et üles mäkke sõita. Steve ei tahtnud tulla läksin üksi. Loa saab turismibüroost ja maksab 100.- kuni 150.- ruupiat. Hotelli naaber turismibüroos oli hind sada aga ainuke probleem, et luba ei anta ühele inimesele vaid miinimum kahele aga sõita võib sinna ka üksi ja pole probleemi selles. Maksin 150.- ja panin Steve nime ka kirja. Loaga läks paar tundi kui vajalikud templid kätte saadi. Niikaua kolasime linnas aga ei midagi huvitavat sest just nende hooaeg algab ja paljud kohad olid veel suletud.
Steve oli ühele prantsuse tüdrukule coachsurfingu kaudu kirjutanud, et kohtuda Lehis ja üks tee või kohvi juua. Kirjutas mis ajal tuleme jne. Lõppu kirjutas, et mina olen 3 meetrit pikk ja tema naljaka soenguga ja pole võimalik meid mitte ära tunda.
Õhtu läksime internetti otsima, et lugeda kas ta midagi vastanud on. Teepeal pimedas tulid kaks tüdrukut vastu kui üks tuli äkki teele ette ja ütles, et teie olitegi need kes mulle kirjutasid coachsurfingu kaudu. Kutsus meid hiljem Ladakhi e. kohalike inimeste peole kus ka käisime ja mis oli päris vahva.
Hotelli paigaldati päeval wifi ruuterit ja kui hiljem õhtu tahtsin netti minna ja küsisin koodi siis omanik ütles, et ma ei saa teile lihtsalt parooli anda kuna internett on kallis. Kahjuks ei suutnud talle selgeks teha, et sa ju maksad püsiühenduse eest niikuinii ükskõik kui palju sa või teised kasutavad seda. Oleks veel ütelnud, et ok interneti kasutamine maksab aga lihtsalt wifi on ainult tema arvuti jaoks.
Järgmine päev hakkasime tagasi sõitma ja proovisime kahe päevaga tagasi Srinagari jõuda. Lootsime, et tee on korras ja probleeme pole. Kõigepealt oli mõnikümmend kilomeetrit linnast väljas bussi rattad läbi sillalaudade vajunud. Õnneks saadi buss kätte ja lasti meid mootorattaga läbi kui teised autod jäid ootama kuna silda remonditakse.
Siis läks tagumine rehv tühjaks peaaegu aga leidsime üsna pea remondikoha ja lappisid rehvi ära. Olin ka tagavaraks ostnud siserehvi aga kuskilt ei saanud väikest pumpa aga õnneks oli remonditöökoda ja ei pidanud varuvarjanti kasutama. Katkise silla alt korjasin üles paar traadijuppi, et äkki läheb kunagi vaja.
Teel oli kaks kõrgemat mäge millest pidi üle sõitma. Seal on päris külm. Teises mäetipus olid jälle tagumise porilaua kruvid kadunud ja edasi sõita ei saanud. Juba teist korda. Läksgi traati tarvis mille olin varem üles korjanud.
Hiljem Steve lihtsalt ühes teejoomis kohas küsis, et ega juhuslikult kahte mutrit ja polti pole ja teemajapidajal oligi ja parandas ise meie ratta ära. Raha selle eest vastu ei võtnud.
Õhtuks jõudsime Kargili ja linn oli täiesti muutunud. Poed olid kaupa täis ja enamus lahti.
Ööbisime samas kohas kui tulles ja hommikul jälle teele.
Poolel teel politseipunktis kus passiandmed kõik kirja pandakse oli suur veoautojärjekord. Autojuhid olid oodanud juba kaks ööpäeva kuna tee kitsas ja liiklus hetkel teises suunas. Meid rattaga lasti õnneks läbi.
Tee oli palju hullem kui tulles ja ka teisel pool mäeharja oli järjekord kuna muda ja vett ja lund oli palju teel. Ise saime rattaga küll kuidagi igaltpoolt läbi. Vahepeal küll oli sumbutaja vee all kui suurtest ojadest lompidest läbi sõitsime.
Solmargi jõudes kust edasi läheb kindel tee rääkisime samade politseinikega kellega tulles. Ütlesid, et meie ainukesed kes sedapidi täna tulnud. Oli raske tee ja hetkel küll ainult mootorattaga läbitav. Ei tea kuidas auto või veoautoga saab seal sõita aga ju siis kuidagi saab.
Õhtuks jõudsime tagasi Srinagari ja hotelli kus Steve varem oli ja meie kotid hoiul. Olime niivähe asju kaasa võtnud teele kui võimalik.
Uued rändurid olid õues laua taga ja natuke jõudsime muljetada. Väsimus suur ja magama.
Mõned fotod reisist.
2.mai. Srinagar
Hommikul kella kümne ajal internetti tulles oli postkastis kiri, et Steve kellega ma Varkalas alguses tuttavaks sain, on juba siin ja ootab mind kella 12-ni mäe otsas oleva templi tee juures. Õnneks olin netti tulnud ja leidsingi ta varsti üles. Jutustasime mõned tunnid ja näitasin talle öömaja kus eelmise õhtu tuttavad elasid. Oli ok koht ja hind ka mõistlik.
Sõitsime mäe otsas oleva templi juurde kust oli väga hea vaade ümbrusele ja linnale. Kahjuks ei tohtinud sinna kaasa võtta ühtegi elektroonika asja ja fotokaamerat. Isegi püksirihma pidin ära võtma.
Hiljem rentisime paadi mis maksis kõigest 20 ruupiat tund ehk 0,3eur. Mõtlesime, et saame järvel vaikuses ja rahus olla aga olime unustanud, et see on ju India. Steve ütles hiljem, et teda pole kunagi pood taga ajanud. Järvel oli palju paate kes üritasid igasuguseid asju pähe määrida ja vaikusest ja rahust polnud juttugi.
Oligi õhtu käes ja päeval olin rääkinud oma Leh plaanist ja Steve kaasa kutsunud. Järgmine päev oligi plaan siis Leh sõita. Tee oli 400km pikk ja võtab 2 päeva, et sinna jõuda. Tee oli täna just avatud. Talvel on tee suletud ja pärast 6 kuud nüüd jälle lahti.
Järvelt paadist tehtud pilt. Üleval keskel tempel kust tehtud eelmine pilt järvele.
Sõitsime mäe otsas oleva templi juurde kust oli väga hea vaade ümbrusele ja linnale. Kahjuks ei tohtinud sinna kaasa võtta ühtegi elektroonika asja ja fotokaamerat. Isegi püksirihma pidin ära võtma.
Hiljem rentisime paadi mis maksis kõigest 20 ruupiat tund ehk 0,3eur. Mõtlesime, et saame järvel vaikuses ja rahus olla aga olime unustanud, et see on ju India. Steve ütles hiljem, et teda pole kunagi pood taga ajanud. Järvel oli palju paate kes üritasid igasuguseid asju pähe määrida ja vaikusest ja rahust polnud juttugi.
Oligi õhtu käes ja päeval olin rääkinud oma Leh plaanist ja Steve kaasa kutsunud. Järgmine päev oligi plaan siis Leh sõita. Tee oli 400km pikk ja võtab 2 päeva, et sinna jõuda. Tee oli täna just avatud. Talvel on tee suletud ja pärast 6 kuud nüüd jälle lahti.
Järvelt paadist tehtud pilt. Üleval keskel tempel kust tehtud eelmine pilt järvele.
1.mai. Srinagar
Hommikul sõitsin Gulmagi mis siin kohalik suusameka ja kuhu kõik India turistid lähevad endast talveriietes ja suuskadega lihtsalt pilti tegema. See selgus kohapeal. Talveriideid sai mitmest kohast kohapeal rentida. Alates mütsist kuni saabasteni.
Teekond oli midagi 30km ringis ja tagasi sai tulla teist teed pidi. Kohale jõudes tahtsin oma kohvi juua ja lihtsalt vaadet nautida. Läks tükk aega, et selgeks teha, et tahan lihtsalt tulikuuma keedetud vett aga lõpuks õnnestus. Ärimehed tahtsid kahe vee eest 40 ruupiat. Maksin 14 sest üks tee oli 7,- ja ei pidanud õigeks, et vesi maksab teest rohkem.
Üles läks tõstuk ja pilet oli üks etapp 300.- ja teine 500.- Mõtlesin, et ei viitsi küll üles sõita kuna nagunii plaan sellest kohast kõrgemale minna. Leidsin väikse tee mis paksus lumes lihtsalt lõppes. Edasi läksin ülespoole jala ja sumpasin metsasd ja lumes kokku paar tundi. Ei mäletagi millal oli selline vaikus ja rahu. Ei näinud mitte ühtegi teist inimest.
Tagasiteel jäin ikka lõpus pimeda kätte aga polnud hullu.
Õhtu hilja veel linna peal kolades sain tuttavaks huvitava paariga ja jutustasime keskööni. Poiss oli ameerikast ja tüdruk Itaaliast. Olin jala kesklinna tulnud mis nii 10 minuti tee ja pimedas polnud mõnus öömaja juurde kõndida.
Nii siis tee metsas lihtsalt lõppes.
Teekond oli midagi 30km ringis ja tagasi sai tulla teist teed pidi. Kohale jõudes tahtsin oma kohvi juua ja lihtsalt vaadet nautida. Läks tükk aega, et selgeks teha, et tahan lihtsalt tulikuuma keedetud vett aga lõpuks õnnestus. Ärimehed tahtsid kahe vee eest 40 ruupiat. Maksin 14 sest üks tee oli 7,- ja ei pidanud õigeks, et vesi maksab teest rohkem.
Üles läks tõstuk ja pilet oli üks etapp 300.- ja teine 500.- Mõtlesin, et ei viitsi küll üles sõita kuna nagunii plaan sellest kohast kõrgemale minna. Leidsin väikse tee mis paksus lumes lihtsalt lõppes. Edasi läksin ülespoole jala ja sumpasin metsasd ja lumes kokku paar tundi. Ei mäletagi millal oli selline vaikus ja rahu. Ei näinud mitte ühtegi teist inimest.
Tagasiteel jäin ikka lõpus pimeda kätte aga polnud hullu.
Õhtu hilja veel linna peal kolades sain tuttavaks huvitava paariga ja jutustasime keskööni. Poiss oli ameerikast ja tüdruk Itaaliast. Olin jala kesklinna tulnud mis nii 10 minuti tee ja pimedas polnud mõnus öömaja juurde kõndida.
Nii siis tee metsas lihtsalt lõppes.
30.aprill. Srinagar
Hommikul peale hommikusööki Mushtaqi juures sõitsime natuke linnas ringi. Tema oli roolis ja põhiliselt käisime erinevate Mošeede juures. Ja ega nii see päev õhtusse läks. Ei midagi muud põnevat.
29.aprill. Jammust Srinagari
Hommikul ajasin ennast vara üles, et teekonda Srinagari alustada. Vahetasin kontakte ja oligi aeg teele asuda. Tee läks kohe üles mägedesse ja ikka meeletult palju sõjaväge on igal pool.
Teepeal äkki mingid mehed teel ja püüdsid mu kinni. Selgus, et turistide registreerimise punkt. Ütlesin, et te peaksite vastavat riietust kandma muidu ma seisma ei jää. Vend ütles, et tal ongi munder seljas ja siis näitas oma dressipluusi hõlmu avades. Pidin passi andma ja küsiti kauaks jään Kashmiri ja kus ööbin. Ütlesin, et ei tea kumbagi ja lõpuks jälle mingile paberile allkirja andma. Pärimise peale, et milleks see kõik, siis vastati, et minu enda turvalisuse huvides. Kuidagi ei hakanud A4 paberi pärast turvalisem tunne.
Sain oma Couchsurfingu võõrustajaga kokku ja selgus, et elab koos perega paatmajas ja minu käsutuses üks väike tuba aga pesemisvõimalused väga algelised.
Natuke rääkisime ja siis viskasin pikali puhkama ja varsti pidi õhtusöök olema. Jäin täiega magama ja ei mingit õhtusööki. Käidi üles ajamas aga vabandasin sest ei suutnud kuidagi üles tulla.
Mõned fotod tee pealt.
Nägin teepeal punase kolmnurgaga liiklusmärki ja mõtlesin, et oi kui tore, et hoiatatakse asjade varguse/kotijooksu eest aga natuke hiljem selgus, et see tähendas hoopis muud. Ehk siis seda.
Teepeal äkki mingid mehed teel ja püüdsid mu kinni. Selgus, et turistide registreerimise punkt. Ütlesin, et te peaksite vastavat riietust kandma muidu ma seisma ei jää. Vend ütles, et tal ongi munder seljas ja siis näitas oma dressipluusi hõlmu avades. Pidin passi andma ja küsiti kauaks jään Kashmiri ja kus ööbin. Ütlesin, et ei tea kumbagi ja lõpuks jälle mingile paberile allkirja andma. Pärimise peale, et milleks see kõik, siis vastati, et minu enda turvalisuse huvides. Kuidagi ei hakanud A4 paberi pärast turvalisem tunne.
Sain oma Couchsurfingu võõrustajaga kokku ja selgus, et elab koos perega paatmajas ja minu käsutuses üks väike tuba aga pesemisvõimalused väga algelised.
Natuke rääkisime ja siis viskasin pikali puhkama ja varsti pidi õhtusöök olema. Jäin täiega magama ja ei mingit õhtusööki. Käidi üles ajamas aga vabandasin sest ei suutnud kuidagi üles tulla.
Mõned fotod tee pealt.
Nägin teepeal punase kolmnurgaga liiklusmärki ja mõtlesin, et oi kui tore, et hoiatatakse asjade varguse/kotijooksu eest aga natuke hiljem selgus, et see tähendas hoopis muud. Ehk siis seda.
28.aprill. Jammu
Hommikul oli plaan Srinagari hakata sõitma aga sain hilja üles ja peremees soovitas hoopis siis homme vara sõitma hakata kuna pikk tee. Jäin siis veel üheks päevaks Jammusse.
Ega midagi muud päeval ei teinudki kui lasin ratast natuke remontida ja käisin linnapeal. Õhtust sõime koos perega ja oli väga tore õhtusöök. Läksin vara magama kuna oli vaja vara tõusta.
Ega midagi muud päeval ei teinudki kui lasin ratast natuke remontida ja käisin linnapeal. Õhtust sõime koos perega ja oli väga tore õhtusöök. Läksin vara magama kuna oli vaja vara tõusta.
Subscribe to:
Posts (Atom)