16-19.mai. Dehli

Sõitsime hommikul linna ja New Dehli raudtejaama taga asuvast tänavast leidsime endale korraliku kolmese toa koos uue konditsioneeriga. Hind oli 700.- ruupiat kolmepeale öö.
Kunagi varem polnud nii kuum olnud ja õues ei tahtnud üldse viibida ja õhtuks olime täiesti kustunud. Sõitsin ainult Tailoriga vaatamisväärsustest vaatama Lootuse Templit aga oli kinni. Muidugi ainult sellel päeval kinni kui me sinna jõudsime. Kuna Tailorit juhtusin juhuslikult nägema tänaval ja ta kutsus kaasa siis fotokat polnud kaasas. Tailor siis kutt kellega tuba jagame. Kuna tema fotograafiasõber ja fotokas kaasas siis lubas hiljem pilte saata. Kohapeal selgus, et tempel esmaspäeviti suletud ja korralikke pilte ka teha ei saanud kuna puud jäid ette. Rääkisin sõduritele, et me tahaks kümme meetrit sinnapoole väravaid saada, et lihtsalt paar pilti teha ja kus puud ette ei jääks. Alguses üteldi, et ei saa aga lõpuks ikkagi lasid meid natuke sisse ja Tailor sai oma fotod tehtud. Tahtis päikeseloojangul teha aga õiget päikeseloojangut polegi kuna päike kaob lihtsalt varem sudu sisse ära.
Viimased päevad läksid kiiresti. Mõtlesin mida teha oma rattaga ja lõpuks andsin oma Pune sõprade hoolde. Üks kohalik Bulleti klubi vend kes poodi ja eksporti korraldas üsna meie hotelli lähedal pakkus, et kui ma müüa tahan siis ta on nõus sama hinna eest ära ostma millega mina ratta ostsin. Ütles, et mootor on väga hea ja ta ei soovita müüa vaid veel mõelda äkki tahan eksportida Eesti. Mõtlen veel selle üle.
Üks õhtu proovisime leida ööklubi koos kahe tüdrukuga keda baaris kohtasime. Aia oli Taanist aga reisinud ja elanud viimased 5 aastat teistes riikides ja Olga oli Iisrealist ja kohtunud bussis millega Dehli sõitsid. Ka reisinud juba kuid Indias. Kahjuks peale paari suure hotelli läbisõitmist me ühtegi pidu ei leidnud.
Viimane päev nägin ühte meeste paari keda olin ka Sri Lankal kohanud ja Veel Varkala söögikoha pidajate paari. Veel kohtasin ühte trummimüüjat kellel aitasin Kochis 100.- Rootsi krooni ära vahetada. Maailm on väga väike.
Viimane õhtu lasin endal habet juuksuri juures ajade. Elu esimene kord kui keegi seda minu eest teeb. Muidugi jälle ei läinud nii lihtsalt nagu pidanuks. Ajamise hind oli 20.- ja see täiesti normaalne hind. Hiljem mtehti mulle näomaski ja kästi oodata 20minutit. Ma ei jõudnud ei üteldagi. Mõtlesin mis seal siis ikka. Hiljem kooriti siis mask maha ja tehti näomassaazi. Raha küsiti 350.- On ikka ärimehed. Vahest mõtlen kas siis keegi maksab ka neile sellise summa ilma vaidlemata välja. Ütlesin, et maksimaalselt võin maksta 100.- ja kui ei sobi kutsugu politsei. Vaidlesin mitu minutit nendega. Ütlesin kui ei sobi maksan 20.- nagu alguses kokku lepitud.
Olin just enne kohtunud tänaval Olgaga ja ta tahtis õhtust minna sööma. Ütlesin, et kui ta viitsib oodata siis läheme koos peale habemeajamist. Vihma hakkas sadama ja kõik poed panid ennast kohe kinni kuna oli juba hilja ja rahvas kadus tänavalt. Läksime ühle katusele sööma ja vihm lõppes ka kohe ja lõi õhu mõnusaks jahedaks. Päeval oli olnud 44 kraadi sooja.
Võtsin oma kotid hotellist kus nad olid hoiul ja jooksin metroo peale, et lennujaama jõuda. Lennujaam oli 16km eemal ja metroo läks otse lennujaama. Viimane metroorong sinna läks 23 ja jõudsin 4minutit ennem metroosse. Metrool on eraldi liin tehtud lennujaama ja pilet tunduvalt kallim 80.- ruupiat aga ikka kõvasti odavam kui takso või tuktukiga minna.
Lennujaamas oli mitu turvakontrolli aga lõpuks väravas ja lennureis läks kiirelt ja sujuvalt. Lendasin Aeroflotiga üle Moskva. Oli kõige odavam ja polnud neil häda mitte midagi. Moskvas oli veel üks turvakontroll mis võttis aega aga siis kõndisin otse teise terminaali ja Kopenhaageni lennukile. Ja 19.mai kell 11:30 Kopenhaagenis maandudes saigi reis läbi.
Oli väga lahe reis ja plaanin veel India minemist, et teistes kohtades ringi sõita. Pune sõbrad on ka ise ratastega niimoodi Indias sõitnud ja võibolla siis järgmise tripi teen nendega koos. Ladakhi tiigrist oli kahju lahkuda. See sai Srinagar Lehi teel mootorratta nimeks. Kõik

Mõned tehtud videod.
http://www.youtube.com/watch?v=xocytq2fe2c
http://www.youtube.com/watch?v=JtxCENE1K30

15.mai.Delhi

Sain öömajas tuttavaks kahe Ameerika kutiga ja otsustasime rohkem linna homme kolida ja siis tuba hotellis jagada. Päeval käisime linnas vaatamas India Gate ja kõmpisime niisama ringi. Linna sõitsime metrooga ja metroo on uus ja puhas ja konditsioneeriga. Pilet maksis 18.- ehk alla 0.2euri. Metroos läksime esimesse vagunisse ja oli päris tühi ja väga palju naisi seal. Siis mõned minutid hiljem avastasime, et see on eraldi vagun ainult naistele. Naised muidugi võivad kõikides vagunites sõita. Loomulikult. Pakkus muidugi palju nalja ja kolisime siis segavagunisse ümber.
Ameeriklased olid esimest päeva Indias ja tutvustasin neile põhitõdesi. Muidu tulid mõlemad eraldi Koreast kus elasid ja töötasid inglise keele õpetajatena juba mõned aastad. Lennukis Indiasse olid tuttavaks saanud.
Õhtuks olime täiesti kustunud ja kella 10 ajal põhku.

14.mai.Delhi

Jõudsin Dehli ja kuna minu mobiiltelefon lakkas mobiilifima süül töötamast käisin esindusest läbi aga targemaks ei saanud. Olin eile raha arvele pannud ja polnud ühtegi kõnet teinud ega ka ühtegi kõnet vastu võtnud aga äkki oli saldo miinuses ja raha numbrile pannes ei tulnud sinna enam midagi. Internet ka läinud kuna kui arve miinuses siis internett ka ei töötanud. Esinduses targemaks ei saanud. Üteldi, et tehniline viga ja uuritakse asja.
Pidasin internetikohviku juures kinni, et aadressi näha kuhu sõita. Olin Jaipuris ööbinud ühes öömajas ja siin neil ka üks öömaja. Teadsin, et kallis aga saan vähemalt internetti ja õhtusöögi sealt ja siis vaatan kus viimased ööd veedan. Internetikohvikus tehti passist koopia ja pidin pabereid täitma. Täitsa mõttetu süsteem. Hinnakiri oli seinal aga küsiti topelt hinda minu käest ja vabandati, et vanad hinnad väljas. Ütlesin, et andku mulle vildikas ja ma parandan ära või viskan "vana" hinnakirja ära siis üteldi, et ei ei pole vaja. Maksin hinnakirja järgi 10ruupiat ja läksin välja. Omanik kisas järgi, et tulgu ma tagasi ja lülitagu arvuti ka välja. Tegin, et ei kuulnudki teda. Mehel oli poole vähem maad arvutini kui minul.
Leidsin öömaja ja sõin õhtusöögi ja käisin haiglas ja tegin röntgeni jalast. Õnneks olid luud kondid terved. Röntgen maksis 240.- ehk 4eur. Röntgeni tegijaga läksime koos õue ja meie rattad olid peaaegu kõrvuti ja mees ütles, et läheb kütust tankima kuna keskööl läheb liitrile 5.- ruupiat ehk uus maksutõus otsa. Sõitsin ühest tanklast mööda aga seal oli meeletu järjekord ei hakanud selle raha pärast küll seal seisma.
Hiljem uudistes üteldi, et rahvas piketerib kuskil tänavatel selle vastu aga minu küll kuskil kedagi ei näinud.

13.mai Srinagarist teel Delhi

Hommikul varavalges jälle teele. Sõitsin vast pea tunni kui tegin pausi ja sõin hommikust. Pikad riided olid seljas kuna oli jahe aga hakkas soojaks juba minema ja mõtlesin kui külast välja saan vahetan vaiksemas kohas riided. Ja siis see juhtus. Kui kogu aeg kartsin teiste liiklejate pärast, et õnnetus võib juhtuda siis nüüd tegingi avarii ja täiesti enda süül. Tegin veoautost möödasõitu ja ei pannud tähele, et teine tuleb vastu. Olin auto tagant piilunud, et tuleb ainult jalgrattur ja peale seda tee vaba. Võtsin veoauto taga hoogu ja kui siis tuulest välja tulin tuli teine veoauto vastu. Proovisin veel kuidagi kahe vahele ennast ära mahutada ja vastutulev veoauto tõmbas ka natuke kõrvale aga tagumise ratta ja kastiga sain ikka pihta. Käis ainult plaksatus ja siis lõi valu jalga. Õnneks jäin püsti. Seisma jäädes ei julgenud alguses jalga vaadatagi aga õnneks sai ainult labajalg viga ja muljuda. Säär sai ka kriimustada kõvasti aga see polnud midagi. Pusa varrukas oli lõhki aga käsi täiesti korras. Korralikud kindad päästsid näpud. Rattal peegel ja käsipiduri hoob katki ja jalg oli ratta alla jäädes jaluse ära painutanud nii, et enam vändast ratast käima ei saanud. Õnneks kannan sõites kõrgeid nahast korvpallitosse. Varem oli teise jala toss juba väsimuse märke näidanud siis nüüd õnnetus lõikas talla lõhki ja nahale ka paar lõiget sisse. Ühesõnaga veel paar päeva pean nendega sõitma siis jätan nendega hüvasti.
Siis hakkas pilt tasku minema. Jõin ruttu ja valasin ülejäänud vee endale pähe. Paarkümmend meetrit eemal olevast alkoholipoest tuli mees ja viis mind autoga kohaliku arsti juurde kes haavad puhastas ja valuvaigisteid andis.
Haigla oli 14km kaugusel ja kuna olin ka kes teab kus ei tahtnudki haigla minna kuna kartsin, et äkki on jalaluu katki ja pannakse kipsi ja siis enam edasi sõita ei saa. Lamasin hiljem alkoholipoe põrandal paar tundi ja taastusin. Kaks kohalikku kutti aitasid mootoratta jälle sõidukorda ja sain kuidagi edasi sõita hiljem. Õnnelik õnnetus kokkuvõttes. Pidin edasi sõitma, et Delhi ikka jõuda. 150km enne Dehlit läks pimedaks ja jõud lõppes ja võtsin tee ääres oleva põhukuhja öömajaks.

12. Srinagarist Dehli poole

Plaan oli hommikul hakata siis Dehli poole liikuma. Ei mäletagi palju see kilomeetrites tegi aga arvestasin, et võtab kolm päeva aega. Uurisin järgi 850km
Hommikul ei saanud laiskust välja ja kohvitasime seltskonnaga keskpäevani. Kell üks päeval sain ratta selga ja minema. Mõtlesin, et sõidan siis niikaua kui jõuan ja mingit maamärki ei pane kuhu jõuda õhtuks tahan. Pimedas ühes tee hargnemise kohas pidasin kinni ja vaatasin oma navigatsiooni kuhu sõita. Äkki ilmusid täisrelvastuses kaks sõdurit välja ja ma ehmatasin kõvasti aga nemad olid väga sõbralikud ja väga õhinas mind nähes. Sattusin jälle küsimuste laviini alla, et kust kes ja mis ma olen ja viis minutit lobisesin nendega.
Öömajale jäin õue ja lõpuks oli jälle soe ja mõnus magada kuna olin mägedest allpoole kõvasti roninud.

Üks pilt veel Srinagar Leh reisist.

11.mai Srinagar

Ilm oli ilus ja mökutasime öömaja ees muruplatsil enamus aega päevast. Õhtu sõitsime linnas ringi ja proovisime mõnda lahedat söögikohta leida aga ei õnnestunud. Ikka sõime lõpuks seal kus enamus õhtuid. Kelner ütles, et eile ei käinud külalisi neil. Steve ütles, et see juhtub ainult indias nii, et sellist asja kelner ütleb. Tahtsin jälle liha ja sellepärast paljud taimetoitlaste söögikohad mulle ei sobinud. Õhtu jälle jutustasime hotelli juures teiste külastajatega.

10.mai. Srinagar

Plaan oli reisist puhata ja paat võtta ja niisama järvel sellega olla ja seekord tagaajavaid poode vältida kui võimalik.
Võtsime paadi ja olime vist pea neli tundi järvel. Ilm oli väga ilus ja jälle soe kuna Lehis ja mägedes oli olnud päris jahe.
Plaan oli järgmine päev hakata jälle sõitma tagasi Jammusse ja siis Dehli poole aga ikka reisist väsinud ja mõtlesin homme veel Srinagaris olla ja välja puhata. Õhtu oli meid õues laua taga kuus turisti ja rääkisime niisama kõigest.

3.mai - 9.mai. Srinagar - Leh - Srinagar

Tagasi Srinagaris. Kirjutan kuus päeva kokku.
Plaan oli sõita Leh linna ja tagasi. Linn ise ei pakkunud mulle huvi vaid tee sinna oli huvipakkuv ja tasus kõik kannatused ära.
Kui India plaane tegema hakkasin siis lugesin foorumitest selle tee kohta. Tavaliselt avatakse tee mai keskel aga lootsin, et ikka äkki varem ja avatigi juba teisel mail. Kolmandal mail asusimegi teele ja esimesed 60km läksid päris kiiresti kuni jõudsime kella 13 ajal Sonmargi kus politsei tõke meie tee peatas. Selgus, et oli olnud maanihe ja tee ajutiselt suletud. Jäime ootele kuna lubati, et varsti tee avatakse. Kui kell 15 tee avati ja mõniteist autot minema hakkas jõime parajasti teed ja hakkasime ka ise 10 minutit hiljem teele. Peale 15km sõitmist oli jälle tee kinni mäest allatuleva muda tõttu. Kui alguses mõtlesime ennast läbi kaevata aga kui muda järjest juurde tuli keerasime tagasi ja ütlesime politseipunktis meestele, et tee läbimatu. Jäime ööseks Sonmargi ja lubati alles tee homme avada. Teine päev kell 10 avatigi tee ja jõudsime peale pikka päeva ja rasket teed lõpuks Kargili linna. Kuna tee on 6 kuud aastast suletud siis oli linn toiduainetest täiesti tühi ja ei saanud vett ega karastusjooki kuskilt osta. Ostsime ploki väikseid mangomahlu mis oli ainuke võimalus midagi joodavat saada.
Hommikul sõitsime tanklasse ja selgus, et bensiini ei ole ja ei tea kuna tuleb. Tagasi linna ja hommikusöögi ajal mõtlesime mida edasi teha. Selgus, et 35km edasi on teine tankla. Vaatasin oma paagi sisse ja arvasin, et jõuame kütusega küll sinna. Koha nimi oli Mulbekh ja muidugi polnud ka seal kütust. Kohalik autojuht oli nõus meile Kargilist tooma kuna sinna oli kütus kell 13 jõudnud. Mulbekhi pidi kütus alles homme kunagi jõudma. Ootasime autojuhti ja kui ta lõpuks tagasi jõudis bensiiniga oli kell juba palju ja järgmise kohani kus oleks öömaja olnud oleks liiga pikk tee olnud. Jäime ööseks Mulbekhi ja kohtasime India mootorattureid kellel sama tee käsil. Lubasid hommikul meiega koos kell seitse startida.
Kell oli 6:30 kui väljas kostis mootorimüra ja India kolm mootoratturit plehku panid.
Tee oli pikk ja meeletu liivatorm. Raske oli sõita. Steve ütles, et kui keegi tahab teada milline liivatorm oli siis ta lihtsalt võib näidata täie jõuga kellegile liiva näkku visates.
Lõpuks jõudsime täiesti väsinuna Leh linna ja ammu oli plaan natuke luksuslikum elamine leida. Olime pärast väsitavat reisi nõus rohkem maksma. Leidsime hotelli ja maksime 900.- ruupiat öömaja eest. Alguses küsiti 2200.-
Toas oli suur lameekraaniga telekas ja puha aga ainult india kanalid. Teised kanalid pidid tulema paari päeva pärast mis oli muidugi suur lohutus.
Järgmine päev Lehis oli plaan rattale hooldust teha kuna paagi sõitsime vahepeal tühjaks ja sodi oli karburaatorisse jõudnud ja jupsiva rattaga olime Leh jõudnud. Kuna ka kilomeetreid oli palju läbitud lasin õhufiltri üle vaadata ja õlid vahetada. Uus aku mille olin kuu tagasi ostnud ei töötanud enam ja vahepeal pidin ratta käima lükkama.
Remondikoha leidsime kiiresti ja lasin kõik mis vaja korda teha. Akus oli vesi madal ja sellepärast ei töötanud. Tagapidurid lasin uued panna kuna vanad olid kulunud aga oleks veel saanud sõita aga uued maksid ainult 180,- ruupiat.
Tööraha oli 200.- ja kõik kokku 880.- mis sobis mulle hästi. Ehk kokku 14eur
Päeval olin uurinud kust saab loa, et üles mäkke sõita. Steve ei tahtnud tulla läksin üksi. Loa saab turismibüroost ja maksab 100.- kuni 150.- ruupiat. Hotelli naaber turismibüroos oli hind sada aga ainuke probleem, et luba ei anta ühele inimesele vaid miinimum kahele aga sõita võib sinna ka üksi ja pole probleemi selles. Maksin 150.- ja panin Steve nime ka kirja. Loaga läks paar tundi kui vajalikud templid kätte saadi. Niikaua kolasime linnas aga ei midagi huvitavat sest just nende hooaeg algab ja paljud kohad olid veel suletud.
Steve oli ühele prantsuse tüdrukule coachsurfingu kaudu kirjutanud, et kohtuda Lehis ja üks tee või kohvi juua. Kirjutas mis ajal tuleme jne. Lõppu kirjutas, et mina olen 3 meetrit pikk ja tema naljaka soenguga ja pole võimalik meid mitte ära tunda.
Õhtu läksime internetti otsima, et lugeda kas ta midagi vastanud on. Teepeal pimedas tulid kaks tüdrukut vastu kui üks tuli äkki teele ette ja ütles, et teie olitegi need kes mulle kirjutasid coachsurfingu kaudu. Kutsus meid hiljem Ladakhi e. kohalike inimeste peole kus ka käisime ja mis oli päris vahva.
Hotelli paigaldati päeval wifi ruuterit ja kui hiljem õhtu tahtsin netti minna ja küsisin koodi siis omanik ütles, et ma ei saa teile lihtsalt parooli anda kuna internett on kallis. Kahjuks ei suutnud talle selgeks teha, et sa ju maksad püsiühenduse eest niikuinii ükskõik kui palju sa või teised kasutavad seda. Oleks veel ütelnud, et ok interneti kasutamine maksab aga lihtsalt wifi on ainult tema arvuti jaoks.
Järgmine päev hakkasime tagasi sõitma ja proovisime kahe päevaga tagasi Srinagari jõuda. Lootsime, et tee on korras ja probleeme pole. Kõigepealt oli mõnikümmend kilomeetrit linnast väljas bussi rattad läbi sillalaudade vajunud. Õnneks saadi buss kätte ja lasti meid mootorattaga läbi kui teised autod jäid ootama kuna silda remonditakse.
Siis läks tagumine rehv tühjaks peaaegu aga leidsime üsna pea remondikoha ja lappisid rehvi ära. Olin ka tagavaraks ostnud siserehvi aga kuskilt ei saanud väikest pumpa aga õnneks oli remonditöökoda ja ei pidanud varuvarjanti kasutama. Katkise silla alt korjasin üles paar traadijuppi, et äkki läheb kunagi vaja.
Teel oli kaks kõrgemat mäge millest pidi üle sõitma. Seal on päris külm. Teises mäetipus olid jälle tagumise porilaua kruvid kadunud ja edasi sõita ei saanud. Juba teist korda. Läksgi traati tarvis mille olin varem üles korjanud.
Hiljem Steve lihtsalt ühes teejoomis kohas küsis, et ega juhuslikult kahte mutrit ja polti pole ja teemajapidajal oligi ja parandas ise meie ratta ära. Raha selle eest vastu ei võtnud.
Õhtuks jõudsime Kargili ja linn oli täiesti muutunud. Poed olid kaupa täis ja enamus lahti.
Ööbisime samas kohas kui tulles ja hommikul jälle teele.
Poolel teel politseipunktis kus passiandmed kõik kirja pandakse oli suur veoautojärjekord. Autojuhid olid oodanud juba kaks ööpäeva kuna tee kitsas ja liiklus hetkel teises suunas. Meid rattaga lasti õnneks läbi.
Tee oli palju hullem kui tulles ja ka teisel pool mäeharja oli järjekord kuna muda ja vett ja lund oli palju teel. Ise saime rattaga küll kuidagi igaltpoolt läbi. Vahepeal küll oli sumbutaja vee all kui suurtest ojadest lompidest läbi sõitsime.
Solmargi jõudes kust edasi läheb kindel tee rääkisime samade politseinikega kellega tulles. Ütlesid, et meie ainukesed kes sedapidi täna tulnud. Oli raske tee ja hetkel küll ainult mootorattaga läbitav. Ei tea kuidas auto või veoautoga saab seal sõita aga ju siis kuidagi saab.
Õhtuks jõudsime tagasi Srinagari ja hotelli kus Steve varem oli ja meie kotid hoiul. Olime niivähe asju kaasa võtnud teele kui võimalik.
Uued rändurid olid õues laua taga ja natuke jõudsime muljetada. Väsimus suur ja magama.

Mõned fotod reisist.

2.mai. Srinagar

Hommikul kella kümne ajal internetti tulles oli postkastis kiri, et Steve kellega ma Varkalas alguses tuttavaks sain, on juba siin ja ootab mind kella 12-ni mäe otsas oleva templi tee juures. Õnneks olin netti tulnud ja leidsingi ta varsti üles. Jutustasime mõned tunnid ja näitasin talle öömaja kus eelmise õhtu tuttavad elasid. Oli ok koht ja hind ka mõistlik.
Sõitsime mäe otsas oleva templi juurde kust oli väga hea vaade ümbrusele ja linnale. Kahjuks ei tohtinud sinna kaasa võtta ühtegi elektroonika asja ja fotokaamerat. Isegi püksirihma pidin ära võtma.
Hiljem rentisime paadi mis maksis kõigest 20 ruupiat tund ehk 0,3eur. Mõtlesime, et saame järvel vaikuses ja rahus olla aga olime unustanud, et see on ju India. Steve ütles hiljem, et teda pole kunagi pood taga ajanud. Järvel oli palju paate kes üritasid igasuguseid asju pähe määrida ja vaikusest ja rahust polnud juttugi.
Oligi õhtu käes ja päeval olin rääkinud oma Leh plaanist ja Steve kaasa kutsunud. Järgmine päev oligi plaan siis Leh sõita. Tee oli 400km pikk ja võtab 2 päeva, et sinna jõuda. Tee oli täna just avatud. Talvel on tee suletud ja pärast 6 kuud nüüd jälle lahti.

Järvelt paadist tehtud pilt. Üleval keskel tempel kust tehtud eelmine pilt järvele.

1.mai. Srinagar

Hommikul sõitsin Gulmagi mis siin kohalik suusameka ja kuhu kõik India turistid lähevad endast talveriietes ja suuskadega lihtsalt pilti tegema. See selgus kohapeal. Talveriideid sai mitmest kohast kohapeal rentida. Alates mütsist kuni saabasteni.
Teekond oli midagi 30km ringis ja tagasi sai tulla teist teed pidi. Kohale jõudes tahtsin oma kohvi juua ja lihtsalt vaadet nautida. Läks tükk aega, et selgeks teha, et tahan lihtsalt tulikuuma keedetud vett aga lõpuks õnnestus. Ärimehed tahtsid kahe vee eest 40 ruupiat. Maksin 14 sest üks tee oli 7,- ja ei pidanud õigeks, et vesi maksab teest rohkem.
Üles läks tõstuk ja pilet oli üks etapp 300.- ja teine 500.- Mõtlesin, et ei viitsi küll üles sõita kuna nagunii plaan sellest kohast kõrgemale minna. Leidsin väikse tee mis paksus lumes lihtsalt lõppes. Edasi läksin ülespoole jala ja sumpasin metsasd ja lumes kokku paar tundi. Ei mäletagi millal oli selline vaikus ja rahu. Ei näinud mitte ühtegi teist inimest.
Tagasiteel jäin ikka lõpus pimeda kätte aga polnud hullu.
Õhtu hilja veel linna peal kolades sain tuttavaks huvitava paariga ja jutustasime keskööni. Poiss oli ameerikast ja tüdruk Itaaliast. Olin jala kesklinna tulnud mis nii 10 minuti tee ja pimedas polnud mõnus öömaja juurde kõndida.

Nii siis tee metsas lihtsalt lõppes.

30.aprill. Srinagar

Hommikul peale hommikusööki Mushtaqi juures sõitsime natuke linnas ringi. Tema oli roolis ja põhiliselt käisime erinevate Mošeede juures. Ja ega nii see päev õhtusse läks. Ei midagi muud põnevat.

29.aprill. Jammust Srinagari

Hommikul ajasin ennast vara üles, et teekonda Srinagari alustada. Vahetasin kontakte ja oligi aeg teele asuda. Tee läks kohe üles mägedesse ja ikka meeletult palju sõjaväge on igal pool.
Teepeal äkki mingid mehed teel ja püüdsid mu kinni. Selgus, et turistide registreerimise punkt. Ütlesin, et te peaksite vastavat riietust kandma muidu ma seisma ei jää. Vend ütles, et tal ongi munder seljas ja siis näitas oma dressipluusi hõlmu avades. Pidin passi andma ja küsiti kauaks jään Kashmiri ja kus ööbin. Ütlesin, et ei tea kumbagi ja lõpuks jälle mingile paberile allkirja andma. Pärimise peale, et milleks see kõik, siis vastati, et minu enda turvalisuse huvides. Kuidagi ei hakanud A4 paberi pärast turvalisem tunne.
Sain oma Couchsurfingu võõrustajaga kokku ja selgus, et elab koos perega paatmajas ja minu käsutuses üks väike tuba aga pesemisvõimalused väga algelised.
Natuke rääkisime ja siis viskasin pikali puhkama ja varsti pidi õhtusöök olema. Jäin täiega magama ja ei mingit õhtusööki. Käidi üles ajamas aga vabandasin sest ei suutnud kuidagi üles tulla.

Mõned fotod tee pealt.

Nägin teepeal punase kolmnurgaga liiklusmärki ja mõtlesin, et oi kui tore, et hoiatatakse asjade varguse/kotijooksu eest aga natuke hiljem selgus, et see tähendas hoopis muud. Ehk siis seda.

28.aprill. Jammu

Hommikul oli plaan Srinagari hakata sõitma aga sain hilja üles ja peremees soovitas hoopis siis homme vara sõitma hakata kuna pikk tee. Jäin siis veel üheks päevaks Jammusse.
Ega midagi muud päeval ei teinudki kui lasin ratast natuke remontida ja käisin linnapeal. Õhtust sõime koos perega ja oli väga tore õhtusöök. Läksin vara magama kuna oli vaja vara tõusta.

27.aprill. Jammu

Hommikul tegi teenija hommikusöögi. Kuidagi väga imelik on kui kõik asjad teenija ära teeb. Samas on temal töö ja saab raha selle eest. Pakuti ka välja, et saan pesu pesta kui tahan ja pealer oma asjade kokkukorjamist viis teenija asjad ära ja õhtuks olid kõik ilusti kokku pandud puhtad riided voodi peal.
Plaane eriti polnud. Käisin natuke linnas ja vaatasin ringi. Midagi huvitavat ei leidnud. Käisin internetikohvikus ja ostsin oma tagasisõidu pileti ära. Lendan 19mai öösel Dehlist Aeroflotiga üle Moskva Copenhaagenisse. Copenhaagenisse jõuan kell 11:25 samal kuupäeval. Oli kõige kiirem ja odavam varjant. Ooteaeg Moskvas ainult 2 tundi. Millegipärast ei sobinud minu eesti sim kaardi parool ja iseteenindusest saadud puk kood samuti. Peale paari kirjavahetust selgus, et mul vale eesti sim ja õige on arvatavasti jalutama läinud. Olin kunagi ettemakstud kaarti kasutanud ja see oli nüüd ainult alles mis enam nagunii ei töötanud. Äkki ilmub õige kuskilt välja aga ei leidnud hetkel mitte kusagilt.
Koju tagasi jõudsin viie paiku ja alguses pakuti välja, et minnakse õhtu kuhugile õhtusöögile ja mina lähen nendega kaasa. Siis selgus, et õhtusöök on sõjaväe territooriumil ja mind kui välismaalast ilma erilota sinna ei lasta ja loa saamine keeruline. Teenija tegi mulle siis õhtusöögi ja läksin peale seda magama.

26.aprill Jammu

Hommik algas juba pimedas. Koerad hakkasid lähedal haukuma ja vait ei jäänudki. Ajasin ennast üles ja kui asjad pakitud ja teele tagasi jõutud läks ka valgeks juba. Sain vast 20km heal juhul sõita kui tagarehv jälle katki. Õnneks olin külas sees ja jälle vast 200m kaugusel oli rehviremont ja nad ka juba avatud. Rehvis oli suur kõver roostes nael. Rehvi oli juba palju lapitud ja remondimehed soovitasid uue sisekummmi panna. Maksis 200.- ja vahetamise eest raha ei küsitud. Hind oli õige nii nagu pakendil.
Edasi läks tee päris hästi ja kui jäi sõita umbes 100km mõtlesin oma öömaja asjus üle helistada aga selgus, et Indialased oma terroriohu pärast on levi sulgenud Jammus ja Kashmiris. Muidugi mitte kõigil vaid ettemakstud sim kaartidel nagu ka minul on.
Ühesõnaga jama kuna polnud ka detailseid kaarte netist navigatsiooni tõmmanud kuna ju polnud netiga telefonis probleeme kunagi olnud.
Lahkete inimeste abiga sain oma öömajapakkuja kätte. Olin paar päeva tagasi mõelnud kasutada couchsurfingut ja paarile inimesele palve saatnud. Sain ka vastused, et olen teretulnud. Esimesele vastajale siis ka sõitsin külla. Jaipuris sain ka ühe kirja hommikul just enne lahkumist kui üks paar kutsus mind nende juurde külla Jaipuri. Vastasin viisakalt, et kahjuks juba kohe lahkun Jaipurist.
Kelle juurde nüüd sõitsin oli 62 aastane eks kolonel kes nüüd töötab telekomiäris.
Lõpuks leidsin koha üles ja olin väga meeldivalt üllatunud. Oli suur ilus maja ja seal elab peremees oma naisega. Neil on kaks last. Poeg on 32 ja tütar 27. Tütar on tarkpea ja teeb phd biotehnoloogias kuskil kaugel ülikoolis.Ikka siin Indias. Ei mäleta mis linnas aga kuldmedaliga lõpetanud keskkooli jne. Poeg on sõjaväelane ja praegu siin ka külas vanematel. Puhkus hetkel ja lapseootel naine koos 1,5 aastase tütrega ka siin.
Minu käsutuses suur tuba ja peale põgusat jutuajamist läksin ära magama kuna olin väga väsinud.

Varem olin kunagi näinud ühte koledat tuktukki ja mõtlesin, et mees on endale ise ehitanud sellise monstrumi. Nüüd tee peal selgus paljusid selliseid nähes, et asi seeriatootmises.

25.aprill Jaipurist Jammu poole.

Hommikul peale homikusööki, mis polnud vara, pakkisin asjad ja jätsin perenaise ja Joshiga hüvasti. Teine kutt oli juba kell neli lahkunud, et viiesele rongile jõuda ja Agrasse Taj Mahali vaatama minna. Mõlemad reisisid ümbermaailma piletiga. Josh oli ameerikast ja oli fotoreisil ehk reisis pildistamise pärast. Töötas fotograafina aga tahab oma äri alustada suurte fotode väljaprintimise ja editeerimise ja müügiga. Brasiilia kutt oli töö pärast palju reisinud ja sai oma punktid vahetada pileti vastu. Kõike maid ma küll ei mäletanud kus nad siis käinud juba olid ja kuhu edasi lähevad. Mõlemad peavad reisiblogi ja saan sealt uurida.
Linnas tahtsin läbi minna oma ratta varuosade poest kuna üks vidin gaasitrossi küljest oli jalutama läinud. Leidsingi poe üles ja see oli varuosade poodide ja remontijate väike tänav. Siin on tihti nii, et plekkseppadel om tänav ja juveliiridel oma jne.
Vidin maksis 20.- ja paikapanek koos veel paari kruvi poldi kinnikeeramisega 10.- Ostsin tagavaraks paar varuosa nagu uue gaasitrossi ja siduritrossi. Neid oli foorumites soovitatud kaasas kanda. Mõlemad maksid 40,- ruupiat. Uskumatult odav ikka.
Tee oli pikk. Ühes linnakeses lasin remondimehel kaks polti kinni keerata. Tagumine nubrialus koos tulega oli lahti loksunud. Ahnepäts küsis 50.- Sain aru, et viisteist ja maksin 20.- talle. Mees ütles, et 50.- Ütlesin, et unusta ära mees. 20.- oli ka isegi liiast makstud aga las ta olla. Kunagi ei saa ma aru kas indialased ütlevad viisteist või viiskümmend. Kogu aeg on seal vahepeal.
Sõitsin niipalju kui jõudsin ja leidsin koristatud viljapõllu ja keerasin põhku põhku.

Tee ääres nägin äkki põõsaid suurte ämblikuvõrkudega. Huvitav kas on palju väikseid ämblikke või üks ülisuur.

24.aprill.Jaipur

Hommikusöök hotellis söödud ja natuke internetis istutud asusin linnatuurile. Juhuslikult jõudsin Hawa Mahalile ehk üks palee mille taga oli Jantar Mantar ehk observatoorium mis oli minu jaoks natuke pettumus. Olin juba enne reisile tulekut näinud bbc videot osadest vaatamisväärsustest ja tahtsin observatooriumi oma käega näha ja katsuda aga nüüd oli see ainult vaatamiseks ja sisse ja üles ronida maailma suurimale päikesekellale ei lastud. Olin nii pettunud ja proovisin valvureid ära rääkida aga kuidagi ei õnnestunud. Olevat õnnetus kunagi turistiga juhtunud ja nüüd peale seda trepid suletud. Audiotuuri ei võtnud ja lugesin internetist infot kõikide atraktsioonide kohta aga sõnavara ja jutt oli keeruline, et mina oleks asjadest aru saanud.
Peale seda sõitsin niisama linnas ringi vatamisväärsuste juurde ja lõpuks olin väsinud ja saabusin niiütelda koju ja lobisesin oma toakaaslastega ja tegime koos perenaisega lassit mis oli tõesti hea.
Ostsin roostevaba kruusi, et saaks kohvi teha ise. Maksis 65 ruupiat ehk terve euro. Näeb paremal pool alumisel pildil. Head kohvi ainult poest ei leidnud ja ostsin lahustuva kohvi aga tean, et saan oma kohviketist osta kui sinna satun.

Lähim pangaautomaat asub vanglas.

Ilma navigatsioonita on raske teed leida.

Perenaine näitab kuidas lassit teha.

23. aprill. Jaipur.

Hommikul läks 5:30 valgeks ja hakkasin ka siis sõitma. Teed olid kehvad ja raputasid ikka täiega. Erinevates kohtades on erinevad stiilid telliseid põletada. Varem olin kandilisi laotud ahje näinud siis nüüd olid tee ääres ümmargused.
Olen mõelnud, et viimased sadat aastat pole vaja vaadata Eestis põllumajandusmuuseumis vaid lihtsalt indiasse tulla. Siin näed kõike seda ikka veel. Näiteks kuidas 20 naist sirpidega vilja koristavad ja siis vihud kokku seovad ja kuhjadeks panevad. Hiljem tuleb rehepeksumasin ja peksab vilja ära.
Muidugi liiklusest ei saa üle ega ümber. On kiivrita linnad ja kiivriga linnad. Rohkem kiivrita. Ühesõnaga kuidas politsei asjasse suhtub. Ainult juhil peab kiiver olema kui peab. Vist naisel ei pea üldse. Tundub, et kolm inimest rattal on kõige enamlevinud. Siis tulevad kaks ja siis üks ja neli inimest rattal. Nelja inimest rattal on tavaliselt siis pere kahe lapsega. Kõige väiksemad healjuhul poole aastased ema süles ja muidugi naised istuvad risti sest seeliku kleidiga ei saa ju muudmoodi.
Ja mida kõike ei saa mootorattaga vedada. Hetkel meenub ukse vedu, kus siis ust hoidis kahevahel risti kaasreisija ja umbes 5m redeli vedu mida hoiti püsti kahevahel.
Ühesõnaga jõudsin Jaipuri ja hotelli otsingutele. Leidsin linnas koha mis oli väga ok ja hinnaks oli 400 mis polnud palju sihukese toa eest. Internetist leidsin veel ühe uue hosteli ja mõtlesin seda vaadata. GPS ei osanud selle aadressiga midagi teha ja lõpuks läbi häda leidsin ikkagi üles. Teed vist küsisin 15 inimese käest.
Lõpuks leidsin. Jagame tuba kahe kutiga ja tahtsin siia jääda. Hind oli 500 aga sisaldab ka õhtu ja hommikusööki. Maja on suur luksuslik luksuslikus elamurajoonis ja väga vaikne ja rahulik. Perenaine ise elab siin ja esimene kuu avatud koht. Mees juhib sama külalismaja Dehlis ja poeg Agras. Pidid väga harva kokku saama.
Käisime õhtu ühe kutiga järjekordset päikeseloojangut nautimas. Sõitsime mäe otsa ahvitemplisse kus oli palju ahve ja inimesed tõid toitu neile. Päris hea vaade oli linnale ja jäin päikeseloojanguga väga rahule.
Homme plaan linnas ringi vaadata ja veel öö siin olla ja siis edasi põhja.

22.aprill. Teel Jaipuri

Jaipuri tahtsin minna ühe nähtud video pärast ja muidugi jääb ka natuke sinna suunda kuhu jõuda tahan ehk teel põhja poole. Jaipuris on üks lahe observatoorium mis muidugi vana jne. Peale Jaipuri ongi plaan põhja põrutada.
Hommikul oli hotellist lahkumise aeg kell 9. Tony naeris, et mida rohkem üles ja läände seda varem peab hotellist lahkuma. Kõigile meeldivad siin olevad 24h hotellid ehk kui tulid kell kaks päeval siis pead ka järgmine päev lahkuma kell kaks päeval.
Tonyga olid esimesed 50km koos sõitmist ja paar korda trehvasime söögikohtades. Lõpuks jätsime hüvasti. Tema sõidab ka põhja aga rohkem itta ja on seal sõprade juures kalastamas paar nädalat ja siis tagasi Itaaliasse. Tony on suur kalastamisfänn ja veab oma varustust kogu reisi kaasas.
Tegelesin terve tee oma päevitusrantide eemaldamisega. Erinevatest lühikestest pükstest on tekkinud ilusad triibud jalgadele ja tahan neid nüüd eemaldada ja sikutasin sääred üles. Aga peab ettevaatlik olema, et ennast ära ei põletaks. Nägin väga suurt paabulindu üle tee minevat. Saba oli väga pikk.Linnuke kirja.
Ostsin vett ja esimest korda juhtus see, et andsin oma vana pudeli ja vend lihtsalt viskas selle oma äri ette liiva sisse. Kui talle nii meeldib siis ...
Tulid majad mis olid savist, ümmargused ja õlgkkatusega nagu nad peaksid olema aafrikas.
Teed olid tühjad ja vesi sai ennem otsa kui uus putka tuli. Esimest korda niimoodi. Polnud kunagi varem vett rohkem üle ühe pudeli ostnud kuna läheb soojaks ja siis vastik juua 40 kraadist vett. Aga 40 kraadine vesi on vahepeal päris hea kui suu täiega kuivab.
Ja siis 100 meetrit umbes enne ühte pikka aukliku tee lõppu lõhkusin teravate äärtega augus oma tagarehvi ära. Õnneks algas 200m kaugusel üks küla ja igas külas on rehviparanduskoda nagu toidupood jne. Oli isegi kaks kohta ja ühes lapiti mu rehv ära milles oli isegi kaks auku. Maksis 40,- Eks oli ikka õnne ka, et nii läks. Pean tagavara õhukummi ja pumba ostma. Inimesed on küll väga abivalmid aga võib kuskil väiksel teel juhtuda, et remont on kilomeetrite kaugusel ja siis on jama.
Jaipurini välja ei jõudnud. Jäi natuke üle saja kilomeetri sõita ja teed olid väga hullud. Valisin väiksed otseteid, et oleks huvitavam sõita. Leidsin kaks parajat puud ja panin võrkkiige üles ja jäin magama. Öösel oli üllatavalt külm ja panin rohkem riideid selga.

21. aprill. Jaisalmer

Hommiku põõnasime mõlemad kaua ja käisime üle tee asuvas kohvikus hommikusööki söömas. Tony ajas kuumaks aetud crossaiti sees oleva sokolaadi oma pükstele ja täiega. Lõpuks ajas ka kohvi ümber ja särk pidi ka vahetusse minema. Ütles, et pole vist tema hommik ja läks vahetas riided ära. Eks olidki juba veerand tundi seljas olnud.
Fort oli lahe ja eriti linn selle sees. Kuna puid pole on kõik kivist. Kivist lõigatakse tükke nagu laudu ja sellest siis ehitatakse.
Väga kuum ja kuiv oli ja peale forti võtsime turismindusest vabaks ja pikutasime niisama. Õhtu sõitsime liivadüünidesse kus oli palju turiste keda siis kaamelitega ringi veeti. Kuidagi ei tundunud minu spordiala olevat kuigi küsiti 1,5 tunnise sõidu eest 100.- mis ei tundunud üldse kallis olevat aga ka juba offseason.
Õhtu käisime fordis ühes katuserestoranis tiibeti toitu proovimas. Võtsin momod kanalihaga mis meenutavad suuri pelmeene. Olen neid ka siin varem söönud ja väga head. Lihaga on üldse raskusi kuskilt peale restorani kätte saada. Kõik on taimetoitlased ja isegi juust on tehtud millegist muust aga kannatab hädaga süüa. Vahest on meeletu lihaisu ja unistan sealihast. Pole veel unes liha näinud.
Jaisalmer oli esimene koht kus hakati mõnes kohas rohkem raha küsima kui seadusega ette nähtud ehk rohkem kui kaubale maksimumhind kirjutatud oli. Ühes kohas küsiti terve ruupia rohkem vee eest ja kütt ütles, et jahutamise maks. Saime kõvasti naerda. Teel kõrbesse taheti teepeal vee eest 30.- mis on siiamaani kõige kõvem hind vee eest olnud. Isegi kallites restoranides ei küsita üle 20-25 ruupia.

20. aprill. Jaisalmer

Hotellist pidime lahkuma kell 10. Plaan oli, et kui saame varem üles sõidame varem välja. Muidugi ei saanud ja kell 10 hakkasime sõitma.
Tema ratas oli võimsam ja uuem ja üks käik rohkem. Sõitsime mõlemad omas tempos ja vahepeal püüdsin ta mõnes söögikohas kinni. Tee oli liiklusest tühi ja asfald hea. Päikest sain palju ja uskumatu, et sain oma tumepruunid käed natuke veel punaseks. Helistasin enne kohalejõudmist Tonyle, et kaugel ta on ja üllatuseks minust tagapool 10km. Selgus, et oli ühest kohast valesti sõitnud. Ootasin ta linna piiril järele ja otsisime hotelli. Lõpuks leidsime. HInnad olid muidu odavad aga ka kohad polnud ilusad. Lõpuks saime meelepärased toad ühes suures hotellis. Mina maksin oma toa eest 400 ja Tony AC toa eest 700. Alguses küsiti 800 ja 1000. Käisime itaalia restoranis õhtustamast. Tee peal püüdsime Austria kuti kinni.Tal oli sama plaan minna sinna sööma. Muidugi olid itaalia toidud india kiiksuga aga maitsvad.
Lamasime Tony AC toas vahtisime telekat ja lobisesime poole ööni. Öösel polegi AC vaja aga päeval on mõnus küll jahedas toas pikutada ja puhata. Järgmine päev oli plaanis forti minna vaatama ja väga rahulikult võtta ja õhtu sõita päikeseloojangut vaatama liivadüünidesse mis olid 40km eemal linnast.

19.aprill. Jordhpur

Hommikul käisin Mäkis hommikust söömas. Olin koha meelde jätnud sest eelmine päev olin mööda sõitnud. Ja siis fort. Pilet maksis 300.- ja sisaldas audiotuuri. Varustuse eest taheti pandiks mõnda dokumenti või 2000.- deposiiti. Ühtegi dokumenti kaasas polnud ja raha oli ka 700 pluss midagi. Andsin 700.- ja telefoni panti. Hiljem üks tööline ütles, kes teises fordi otsas asjad tagasi andis audiseadme vastu, et ta on töötanud kaua aega seal aga esimest korda tullakse kellegile niimoodi vastu. Vist ka sellpärast, et nende bossil oli vaba päev.
Fort oli võrratu ja audiotuur oli väga hea kvaliteediga ja sain unustamatu kogemuse. Igaljuhul igat ruupiat väärt. Kõigile meeldis. Hoteeli katuselt avaneb suurepärane vaade fordile mis on mõnedsajad meetrid eemal mäe otsas. Kui öömajad reklaamivad, et meil on vaade katuserestoranist fordile siis kõikidel öömajadel on siin see nii.
Tulin koju ja all oli naabrihotelli wifi mida siis kasutasin kui lõpuks nägin ka itaalia mootoratta omanikku. Varsti olime katusel ja vahetasime muljeid ja kogemusi. Ta käib iga aasta indias kuua aega mootorattaga sõitmas. Vahest mõne sõbraga vahest üksi. Rendib oma ratast. Oli vist seitsmes aasta juba. Homme plaanime siis koos Jaisalmerisse sõita. Väga ühel leheküljel olime igaljuhul. Sama vana kui mina. Austria kutt sõidab homme bussiga ka sinna ja eile kohatud inglise kutt juba seal. Õhtu istusime kolmekesi katusel ja lobisesime ja nautisime vaadet valgustatud fordile.

18. aprill. Jodhpur

Sõita oli jäänud veel 80km. Pidasin hommikul ühes teeäärses kohas kinni aga neil oli ainult taimetoitu aga vajasin liha ja midagi nende käest ei ostnud. Küsisin kas ka kohvi on ja tellisin nii, et palun ilma suhkruta ja kohvi ja piim eraldi, et saaksin ise piima panna palju tahan. Küsiti kas siis natukene suhkrut või. Kui kohvi kohale jõudis oli klaas kuuma piimaga ja purk lahustuva kohviga. Rehv läks tasakesi tühjaks kuna üks piik oli rattas sees. Lasin kaks korda rehvi sisse õhku. Telefoni autolaadija oli otsad andnud ja telefoni aku tühi. Kui linna jõudsin ei teadnud kuhu sõita ja kuhu minna aga leidsin oma kohvipoe ja laadisin akut seal natukene.
Rattaga vanalinnas seistes ja oma gps vaadates tuli üks hotelliomanik ligi ja näitas oma tube. Tahtsin ühte teist kohta ka veel vaadata aga tegi hinnas niipalju lõpuks alla, et ei hakanud enam kuhugile minema. Toa eest maksan 300.- aga pole elus nii suures hotellitoas maganud. Tuba on 7x6meetrit.
Lasin oma rehvi kõrvalolevas hoones ära lappida. Maksis 30.- ja rattal üks voolik oli oma aja ära elanud ja lasi õli läbi. Sain selle paar kilomeetrit eemal 25,- eest ja vahetati ka kohe tasuta ära.
Hotelli ees kohtasin ühte Austri kutti ja käisime temaga natuke jalutamas linnas. Samuti kohtasin ühte inglise kutti kes tuli ainult üheks päevaks siia kuulsat forti vaatama. Põhiline vaatamisväärsus ongi siinne fort. Olin selle fotot oma kaardil näinud ja sellepärast ka siia tahtsin tulla. Seda on ka paljudes filmides näidatud nagu James Bond ja Indiana Jones jne. Homme oli plaan fordituur siis teha. Selgus, et kõik suunduvad pärast edasi linna nimega Jaisalmer mis muidugi jääb teise suunda aga äkki peaks ka läbi põikama. Õhtu öömaja juurde jõudes selgus, et üks mootorattaga reisiv itaalia turist oli ka hotelli tulnud ja tahan temaga kindlasti kohtuda homme.

Linna kutsutakse siniseks linnaks.

See mu väike pesa.

17. aprill Jodhpuri poole

Hommikul puu otssast alla tulles selgus kohaliku talupidaja abiga, et olin mangopuu otsas maganud. Viskas mulle kividega paar mangot alla. Aga polnud veel hooaeg käes ja toored. Meenutasid natuke tooreid õunu maitselt ja välimuselt. Aga lapsed muidugi söövad neid nagu meil tooreid õunu.
Nägin kaamlikarja üle tee minemas ja pidin nende järel ootam, et edasi sõita.
Ahvid ilmusid üle pika aja välja aga palju suuremad ja ainult paari või kolmekaupa. Teine sort.
Loodus muutus muidugi pidevalt ja ilmusid ka kaktused välja. Kaktusehekid ja kui müüridele pannakse vahest okastraat peale ja valatakse ka klaasikillud betooni siis siin olid müüridele kaktused istutatud, et ebasoovitavaid inimesi eemal hoida.
Ilmusid jälle elevandid välja keda polnud ammu enam näinud.
Ostsin vett ja alati annan oma vana pudeli müüjale, et ta saaks selle ära visata kuna prügikaste ju kuskil pole. Müüja ütles esimest korda, et viska üle tee kraavi mis oli paksult juba prahti täis. Ütlesin, et mina seda küll teha ei saa. Võttis siis minu pudeli vastu. Arvatavasti hiljem viskas kraavi.
Jõudsin Uidapuri ja ümber linna sõitmise asemel läksin läbi linna, et äkki näen oma oaasi kohvipoodi ja saan ühe hea kohvi. Oligi tee ääres linnas ja sain oma latte kätte. Oli ka wifi ja kasutasin arvutit aga aeg muudkui lendas ja kui lõpuks sõitma sain siis polnudki lootust enam Jodhpuri jõuda kuhu oli plaan jõuda.
Loodus oli kehv ja ööbimiseks pea võimatu kohta leida. Lõpuks leidsin ühe puudesalu aga kõik oksad olid suuri okkaid täis. Nii pea sentimeetri pikkused ja teravad ja tugevad. Magasin nüüd meetri kõrgusel aga maapinnal oli väikseid oksi niiet kui oleks võrkkiik näiteks alt vedanud oleks keha piike täis olnud.

16. aprill. Teel tasapisi ikka põhja poole.

Täielik sõidupäev tuli. Raske oli. Võimlesin niipalju ratta otsas niipalju kui võimalik.
Palju kiirteed ja teemakse oli palju ja igalpool aga kaherattalised on tasuta. Muusika on pikkadel otsadel suureks abiks.
Jäin ühes linnalähedal suurel ristteel seisma, et natuke keha kinnitada. Siis kui pidama jäin siis nägin, et kahe liikluspolitseinuku kõrval täpselt. Õnneks nad inglise keelt ei jaganud üldse niiet üsna turvaline oli ja minu ratta numbri tähti uurides küsisid, et kas ma olen Russiast. Mõtlesin, et kuidas nad küll politseinikeks said. Numbrid on mul muidugi india omad ja number on RSY 4101. Esimesed tähed on piirkonna tähed kust ratas pärit. R siis osariik ehk Rajasthan ja teised tähed mis linn jne. Isegi mina turist tean seda ja politsei mitte kust mingi auto või ratas pärit on. Ühesõnaga nende pärast ei pidanud üldse muretsema.
Jäin natuke jälle pimeda peale aga nüüd oli võrkkiik ja otsisin teest kaugemal põllul ühe suure puu kuhu otsa oli plaan võrkkiik panna.
Suur puu oli ja esimesed oksad algasid vast nii 3,5 meetri kõrguselt. Kuidagi ma ikka sinna otsa sain ja ka nööriga sikutasin kõik asjad puuotsa. Mootorratast ei jõudnud muidugi.
Panin vast ca 5 meetri kõrgusele oma võrkkiige üles ja siis mõtlesin, et äkki oleks pidanud ikka madalalmal kõrgusel katsetama vähemalt. Aga nüüd oli juba liiga hilja seda teha. Lõpuks magasin oma kauaoodatud ja unistatud võrkkiiges. Magasin väga hästi.

15. aprill. Aurangabadist edasi.

Kõige suurem vaatamisväärsus Aurengabadis on Ellora koopad. Kuna see jäi teepeale siis oligi plaan täna hotellist lahkuda ja suund sinna võtta. Pakkisin asjad ja tee oli 32km pikk. Kuskil pool maad sõidetud jäi teepeale ka Daulatabadi kindlus mis ka suur vaatamisväärsus aga ei teadnudki, et see teepeale jääb. Tee ääres oli palju turistinänni müüjaid aga ka kaks võrkkiikude müüjat. Hind oli 900.-
Käisin fordis ära. Päris lahe koht oli. Mingi hetk oli ainult sissepääsuteeks pime tunnel koos pööretega ja erineva suurustega trepiastmetega, et vaenlase elu raskemaks teha.
Ostsin võrkkiige 500.- eest ja olin rahul, et lõpuks leidsin.
Varsti tulidki Ellora koopad. Pilet oli 250.-
Koopad olid lahedad ja kaljusse raiutud hooned jne. Kahjuks alustasin kõige vingemast. Koopaid oli 32 ja peale esimese vaatamist olid teised kuidagi kohe igavad. Rääkisin paari ameeriklasega kes otsisid külmi jooke aga külmkapid pea kusagil ei töödanud ja kõik joogid olid päris soojad.
Igaljuhul täielik turismipäev.
Ühes väikses külas nagin nööri ja köiemüüjat. Kahjuks inglise keelt keegi ei osanud aga ilma ühegi sõnata sain oma nööri ostetud. Maksis 50.- ja nöör ca 7-8mm ja meetreid oli vast paarikümne jagu.
Jäin pimeda peale ja ei leidnudki kohta kuhu võrkiik panna. Samuti ei jäänud lõpu poole ühtegi öömaja tee äärde.
Sättisin teest eemal põõsate taga põllul ennast sisse. Öösel ilmus traktor kuskilt välja ja sõitis paari meetri kauguselt mööda aga ma siis teda kuidagi ei häirinud ja seisma ja juttu puhuma traktorist ka ei tulnud, mis muidugi india kohta väga imelik.

14. aprill. Aurengabad

Öösel enne kohalejõudmist hakkas ratas puterdama. Hommikul suri linna tagasi sõites mitu korda välja ja pidin esimese asjana remondikoha leidma. Kohti on muidugi väga palju aga minu ratast parandavad ainult kindlad paranduskojad. Ühe tänapäevaste rollerite remondikoha juurest kaks meest olid mind valmis eskortima õige koha juurde. Vast kilomeetri jagu oligi vaja sõita ja palju pöördeid, niiet ise oleks olnud väga raske üles kohta leida. Muidugi paar korda ratas suri välja ja nad ootasid minuga paar minutit, et siis edasi sõita. Kohale jõudes selgus, et remondimees avab oma garaazi tunni aja pärast. Aga midagi polnud teha ja jalutasin natuke ringi aga kogu aeg ikka ratas silmaulatuses kuna asjad olid ratta peal.
Remondimees tuligi ja selleks osutus ca 16-17 aastane kutt. Sõnagi inglise keelt ei osanud aga kõrval oli varuosade ja õli müüja kes siis tõlkis. Lasin karbussi ära puhastada ja selles oli ka probleem ja siis ta vahetas õli ja õli ka amortides ja pingutas keti ja kontrollis sisemise keti ja siduri olukorda. Hiljem pesi ka ratta ära ja sättis süüte ja õhu ja bensiini vahekorra paika. Vahepeal sõitsime ka teise kohta kust tõime uue aku kuna vana oli peaaegu surnud. Uus Exide aku 1200.- Õli 659.- ja õlifilter 59.- Tööraha kahe ja poole tunni eest 450.- Ma ei tea kas seda oli palju või vähe aga igaljuhul olin heameelega nõus seda maksma kuna kutt teadis väga hästi mida ta teeb ja tegi kõike tõesti väga kiiresti.
Ratas sõitis pärast paremini kui kunagi varem.
Hotelli leidsin raudteejaama juurest nagu ka paljud olid juhatanud. Hinnas ainult tegin järeleandmisi aga alguses küsiti 800.- ja lõpphind oli 450.- Võibolla oleks ka odavama kuskilt lähedamalt leidnud aga ei viitsinud minna otsima kuna ka tuba oli päris ilus.
Tegin esimese tõelise turismipäeva indias ja käisin paari niiütelda vaatamisväärsust vaatamas. Linnas olid koopad ja väike Taj Mahali koopia ehk Bibi-qa-Maqbara ja vana veevärgi moodi asjandus. Veevärk oli igav ja samuti koopad. Bibi oli täitsa lahe aga kui see on ikka täitsa üks ühe koopia siis see pole minule mõeldud ja jätan päris Taj Mahali vahele. Vähemalt selleks korraks.
Kõik söögikohad olid ainult taimetoitlastele aga õnneks leidsin Domino Pitsa ja sõin suure kanapitsa. Oi see oli hea.
Ja oligi aeg põhku pugeda.

13.aprill Punest Aurengabadi.

Hommikul magasin kaua ja sain vast peale 11 jalad alla. Nägin lehes ühte näitusmüügi reklaami ja et müüdakse mööblit ja kõike siis mõtlesin sealt läbi veel sõita ja võrkkiike vaadata. Ma arvan, et enne reisi ma ei teadnudki mis võrkkiik inglise keeles on. Igaljuhul pidin seda sõna ka kõigile seletama poodides, et kui on kaks puud ja paned nagu võrgu nende vahele kus saab magada. Loodan, et jääb neile see sõna nüüd meelde :)
Võrkkiike ei leidnud aga ühel ristmikul olin väga halvas stardipositsioonis ja alustasin punasega starti mis muidugi täitsa tavaline siin. Teisel pool risti pidasid valged politseinikud mind kinni kes vist ongi liikluspolitseinikud. Dokumendid olid Prashandi pool ja üteldi, et helistaks sõprale ja las toob siia. Inglise keelt muidugi rääkisid hästi mis oli paha. Helistasin siis Prashandile ja andsin telefoni politseinikule. Prashant rääkis nad telefoni teel ära ja pärast minule esitatud täpsustavaid küsimusi lasti edasi sõita. Prashant olevat ütelnud, et on sõjaväelane ja ma ta hea sõber jne. Ühesõnaga hästi läks. Pakkisin asjad ja teele Aurengabadi poole mida mulle kutid soovitasid.
Uskumatuid suuri tehaseid ja firmasid oli Pune lähedal. Samamoodi eraldi linnaosad kus siis rikkamad elasid ja mis nägid välja nagu tavaline euroopa. Niiütelda kõik need väiksed oaaasid. Kui väljaspool väravaid on mustus ja kuivus ja taimi peaaegu ei kasvagi siis seespool puhtad suured rohelised pügatud muruplatsid ja palmid ja jne jne. Enamus firmanimed ei ütelnud midagi või polnudki nimesi väljas. Meie jaoks lihtsalt Made of India mõne tuntud firma tootel.
Jõudsin Aurengabadi öösel ja ei leidnud öömaja ja sõitsin linnast välja ja ööbisin jälle põhukuhjas mis polnud sugugi halb. Värske õhk ja linnamürast eemal.

12. aprill. Pune

Veetsin siis päeva Punes ringi sõites ja endale Võrkkiike otsides. Olin küll Goas müügil näinud aga arvasin, et niiütelda turistihinnad ja ei hakka ostma. Osutus raskemaks kui arvasin. Leidsin aga hind oli 1600 kuni 1800,-. Ühes kohas oli nugu butiik ja seal küsiti 2800 ja kahekohalise eest 3800.- Jäi ostmata.
Õhtu oli pidu ja rahvast palju. Alkoholi ei tarbitud tantsiti ja kuulati muusikat ja tõmmati vesipiipu. Osad tüdrukud pidid kodus olema juba kell 22 kuigi vanust juba samapalju. Enamus ongi Engineering College õpilased nagu ka Prashant ja tema korterinaabrid. Naabrid käskisid muusika kinni panna nii 23 paiku ja kell 12 väike tort kuna Ohmi sünnipäev jõudis kätte.

11. aprill. Pune

Värskes õhus oli mõnus magada. Öösel hakkas ainult külm ja otsisin oma talvejope tekiks peale ja siis oli kõik ok. Tahtsin vara ärgata aga lükkasin kella muudkui edasi.
Hommikul oli mõnus sõita aga mida rohkem keskpäeva poole seda palavamaks läks. Enne punet nägin äkki McDonaldsit ja keerasin kohe sisse, et korralikku kohvi saada aga neil polnudki. Oli kohe nende kõrval Cafe Coffe Days. See niiütelda kohalik Starbucks kus saab kõiksugu kohvi ja konditsioneeritud ruum ja puhas ja korralik toalett jne. Igaljuhul saanud siin Indias minu lemmikuks kuhu hea vahepeal põgeneda, nagu oleks euroopasse sattunud. Rääkisin ühe töötajaga ühes kohvikus siis pidi neil olema 1000 kohvikut Indias ja plaanivad ka välismaa poole vaadata. Igaljuhul soovitan soojalt seda kohta.
Punes polnud mingit plaani peatuda vaid otse läbi sõita. Tegin teeääres pausi ja mõtlesin, et kasutan aega ära ja paigaldan juhtme aku külge, et telefoni saaks autolaadijaga laadida. Kaks kutti pidasid teeääres kinni ja küsisid kas abi on vaja. Neil oli lähedal üks garaaz kus nad töötasid ja ehitasid remontisid mootorattaid. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks jõudsime sinna garaazi mida pidas üks bulleti fänn ja aitasid mul keevitada ärakukkunud tagumise porilaua tagasi. Mees andis mulle ka auto sigarisüütaja pesa koos juhtmetega. Kokku küsis pesa ja juhtmete eest 140.- ja keevitamine tasuta. Neil mingi bulleti fännklubi ja teevad ühiseid trippe aga kahjuks siis pole kui ise indias olen. Andis oma telefoni ja palus ühendust võtta kui kuskil hädas rattaga olen. Fännidel suur võrgustik ja lubas siis mulle kellegi appi saata kui vaja peaks minema.
Kuttide nimed kellega kohtusin olid Ohm ja Prashant. Prashant käib vabatahtlikuna ühes koerte varjupaigas ja sinna me siis suundusime. Krunt koos majaga oli kuulunud ühele vanadaamile kellele koerad väga meeldisid ja kui ta suri oli seal 150 koera. Nüüd vabatahtlikud jalutavad hooldavad ja proovivad leida koertele uusi kodusi. Kolmandik koertest on õues lahti teine puurides ja kolmas gäng on majas. Maja koerad on majas kinni kuna keegi sinna praegu minna ei saa kuna ei lase kedagi oma territooriumile. Kui õu saab niiütelda puhtaks siis plaan majakoertega tegeleda. Muidugi keegi ikka käib ja koristab ja toidab neid.
Prashantil olid kõik koeranimed peas ja täiesti hämmastav. Välismaalastest vabatahtlikke oli seal ka.
Oligi õhtu ja Prashant pakkus välja, et võin jääda tema ja Ohmi ja veel kahe sõbra juurde kellega korterit jagasid. Jäingi nende juurde. Käisime veel natuke kõik koos linnapeal ratastega sõitmas. Nad olid mu rattast vaimustatud ja lubasid ära osta kui Indiast lahkun. Tahtsid kogu aeg ise sõita ja ega ma kade polnud. Kuigi tagaistmel suurlinnas on päris jube. Kui ise oled lenksu taga on kuidagi ikkagi kontroll enda käes.
Ühel korterikaaslasel oli sünnipäev järgmine päev ja südaööl sõime väikse tordi. Ohmil päev hiljem sünnipäev ja ei lubatud mul lahkuda veel kuna järgmine päev väike sünnipäevapidu. Külalisi oli kutsutud 30 ringis. Kahetoaline korter oli.

10 aprill Goast põhja poole.

Hakkasin peale lõunat põhja poole sõitma.
Ei olnud suurt plaani kuhu välja õhtuks tahtsin jõuda. Mõtlesin, et vaatan kaua jõuan sõita ja siis vaatan öömaja. Lähim siht oli Pune aga sinna polnud lootustki jõuda kuna liiga kaugel.
Sõit läks hästi ja ühes külas pidasin autoistmeid remontiva paari juures kinni ja rääkisin oma murest, et mul oleks vaja paagikotti mille pealmine osa läbipaistev, et ma navigatsiooni näeks. Tegid mulle koti valmis täpselt nagu mul mõtetes ka see välja nägi. Sisse mahub nüüd telefon ja ipod. Raha ei tahtnud ja ütlesid, et kingitus mulle. Sõin ka nende juures lõunat mis nad mulle pakkusid. Väga hea praetud kala oli. Igaljuhul väga tore oli nendega rääkida ja väga mõnusa tundega jätkasin sõitu.
Siis attusin osariigi piiril politseiga kokku. Peeti kõik kinni ja kui Terje sõnu kasutada oli neil enda korraldatud palgapäev käimas. Mõtlesin, et saan ka rahast nüüd natuke lahti kuna NOC paber puudu mootorattal.
Politsei sõnavara oli väga piiratud.
Lugemisoskus samamoodi.
Pidin ütlema kust riigist olen ja mis mu nimi on kuna paistis, et ei osanud lugeda passist välja. Ratta dokumente ei kontrollitud. Suur seljakott otsiti läbi aga endal seljas olevat kotti mitte. Leidsin ühe alkoholipudeli ja teist väikses seljakotis mitte.
Alguses küsiti niisama 100.- ruupiat. Kui ma küsisin mille eest siis ei osatud vastata. Siis leiti kotist üks pudel rummi ja üteldi, et pole lubatud ja trahv 1000.- mille peale ma ütlesin, et näidake inglise keelset reeglit paberil, et pole lubatud. Ütlesin, et helistan saatkonda aga nad vist ei saanud sellest arugi. Lõpuks nägid, et ma ei maksa midagi ja nad minust aru ka ei saanud viibati käega, et võin minna.

Politsi inglise keele sõnavara oli:
Dokumendid
Pass
Riik?
Nimi?
Oled joonud?
Goast?
100.- ruupiat.
Pole lubatud.
1000.- ruupiat.
Mine.

Mõni auto ulatas lihtsalt sõidu pealt aknast raha ja panid edasi ilma täitsa seisma jäämata.
Hiljem selgus ühe mehega rääkides, et 5 liitrit alkoholi võib Goast teistesse osariikidesse viia.
Sõitsin edasi vast 50km kui tagaratas plokki äkki läks. Õnneks oli kiirus vast nii 60-70 km tunnis ja uisutades jäin keset teed seisma. Tagumine porilaua kinnituskruvid istme all olid lihtsalt lahkunud ja porilaud kiilus ka kukkudes ratta kinni. Keevitusest läks ka teine ots lahti selle peale ja nii ma siis seisin porilaud koos vajaliku tagatulega näpus teeääres. Aga vast minut läks mööda kui lähedalt inimesed kõik kokku jooksid ja juba eskorditi mind remonditöökoja juurde mis oli vast kilomeetri kaugusel. Seal seltskond noori panid mu porika tagasi ja keevitamise asemel tegid ajutisi kinnituse kuna keevitajat enam nii hilja polnud. Raha ei küsinud ja ütlesid, et pakkugu ma ise midagi. Pakkusin kahe poldi ja natuke traadi ja 10min eest 50.- ja olid rahul ja mina ka kuna sain sõitu jätkata.
Öömaja ei leidnud ja nägin teeääres millegi põhukuhjasid ja magasin põhukuhja otsa tehtud asemes ja väga mõnus oli. Polnud küll unistuste võrkkiik aga üsna lähedal sellele. Plaan ikka võrkkiik vaadata sest vahest teepeal väsinud ja tahaks tunnikesegi pikutada. Muru pole kuskil ja mustust liiva ja kruusa kõik kohad täis, et maha küll pikali visata ei saa.

6-10 aprill. Goa

Ei teagi kuidas Goa päevad kokku võtta. Terjega sai palju lobisetud ja ka natuke ringi sõidetud põhja poole ja lähedalasuvaid randu vaadatud. Kohtusin paljude huvitavate inimestega. Kõige lahedama mulje jätsid Saudi Araabia bastardid. See nali sai tegelikult alguse juba natuke varem. Kohtusin ühte keskeas olevat inglise paari ja ütlesin, et mul nimed meelde ei jää siis nad tutvustasid ennast kui inglise bastardi paarina. Hiljem kui saudidega tuttavaks sain siis rääkisin neile sellest ja nii said ka nendest bastardid. Igaljuhul vahetasime kontakte ja lubasid kindlasti kirjutada. Ütlesid, et pole oma elus ühtegi Eestlast kohanud. Nendel vist oli ainult 2,5 tundi lennuaeg Goasse ja tulid siia 5 päevaks puhkama. Viimane õhtu tekkis ka noorte nolkidega väike tüli. Olid ka saudid aga riides nagu räpikunnid ja püksid rebadel. Õnneks suadid ajasid asjad omavahel korda sõnadega aga õpetust oleks nad küll vajanud.
Viimane õhtu oli väike plaan minna uute tuttavatega Palolemi randa aga nende päevaekskursioon läks vägaq pikaks ja polnud jõudu enam minna. Sõit sinna oleks ka kestnud pea 2,5 tundi. Seal oli hooaja viimane Silent Disco üritus millest mitmest kohast kuulnud olen. Kõik kannavad kõrvaklappe ja valida mitme muusika vahel ja siis vastav tuli põleb sinu klappidel, et teised näeksid mida kuulad. Eks siis jälle mõni teine kord.
Viimasel päeval käisin Panjimis enda rattale moblahoidjat otsimas mida kuskilt ei leidnud. Käisin kindlasti paarkümmend moblapoodi läbi. Tegin ka endale uue numbri ja nüüd saab internetti ka skype ja google map jaoks kasutada. Liitumine 40 ja internet 2gb 90.- ja kehtib 30 päeva.
Aitäh Terjele öömaja ja aja eest. Mereanni supp oli tõesti väga hea. Kui poleks olnud poleks siia midagi sellest kirjutanud :)

4 ja 5 aprill. Kannurist Goasse

Võtsin suuna Goa poole. Arvasin, et tee läheb kogu aeg mööda rannikut ja lame hea tee ja jõuan ruttu Goasse aga ...
Mäed mäe järel ja mitu korda arvasin, et kas ma olen ikka õigel teel ja kontrollisin telefonist gps-i. Tee oli pikk. Sadul jas keha kannatavad üksteist päev päeva järel rohkem aga see tee oli liiga pikk ja eks ma siis võimlesin ratta seljas niipalju kui võimalik ja tegin rohkem lühikesi pause. Siis kui pimedaks läks oli jälle väga külm ja panin rohkem asju selga. Isegi hiljem Goas oli külm ja oleks ma seda teadnud oleks veelgi rohkem sooje riideid pannud. Arvasin, et kui mägedest alla jõuan siis kuumus lööb jälle jalust aga polnudki nii.
Teepealt jäi meelde piiripunkt kahe osariigi vahel kus oli maksude tasumise kontroll ja väga palju veoautosi. Asi selles, et erinevates osariikides erinevad maksud. Plaan oli, et kui jälle pimedamaks hakkamb minema siis vaatan teeäärest öömaja aga midagi ei näinud ja mõtlesin, et mis siis ikka ja kannatan lõpuni.
Kui Goa linn algas siis vaatasin kaarti ja sõitsin edasi aga hiljem polnud kaardil peaaegu üldse edasi liikunud. Ei teadnud, et Goa nii suur on ja mõõtkava oli kaardil 10km üks cm. Kokku oli vast 50-60km Terje majani. Nagu ikka jäin telefoni peale lootma, et täpne maja asukoht kindlaks teha aga internetti polnud kuna minu mobiilifirma on roamingus teise firma all siin ja telefoni aku sai ka tühjaks. Olin kuulnud metsikust Goa ööelust aga öösel linnas sõites vaatasin, et olen nagu kummituslinna jõudnud sest mitte kedagi kilomeetrite viisi ei näinud.
Jõudsin piirkonda kus teadsin, et maja asub. Nägin baari mis 24h lahti jaklientidest tühjast baarist teed. Kahjuks ei teadnud seda kohta juhatada ja ei imesta ka kuna kõik tänavad öömaju täis. Sain oma telefoni laadida nende juures ja üks kutt pakkus, et laenab oma sim kaarti ja saan vaadata internetist täpset asukohta. Selgus, et maja baarist ainult 100m eemal. Kell oli kuus ja teadsin, et neil turvamees seal ja mõtlesin, et küsin mis kell Terje tuleb ja kas saan niikaua seal oma asju hoida. Turvamees tukkus ja kahjuks ei saanud me üksteisega hästi suhelda keeleprobleemide tõttu. Mõtlesin hommikuses rannas natukene jalutada tunni jagu ja siis tagasi tulla. Rand oli inimestest üsna tühi aga nagu ikka hommikuti koeri täis. Goas öösel sõites oli väga palju koeri ja paar tükki tahtsid mind taga ajada. Olid mõned kutsikad ja mängisin nendega.
Pool kaheksa tulin öömaja juurde ja küsisin mis kell Terje tavaliselt tuleb ärkab. Üks kutt ütles, et Terje magab. Ütlesin, et ärgu üles küll mingu teda ajama, et ma niikaua basseini ääres pikutan. Muidugi tukkusin natuke kui tulid David ehk Anthony ja ütles, et terjel vaba päev täna. Sain Terjega ühendust telefoni teel ja rt saan ööbida tema juures aga saan toa kell 11 ja ta tuleb ise ka selleks ajaks siia. Tutvusin kahe eesti paariga kes täna kahjuks lahkuvad oma mitmekordselt visiidilt sellesse kohta. On ühe päeva Mumbais ja siis koju. Varsti tuligi Terje ja sain ka eestlaste tellitud kuulsat mereandide suppi proovida. Oli tõesti väga hea.
Sain tuppa ja tegin ennast korda ja magama. Magasin terve päeva maha aga mis teha kui nii väsinud olin. Õhtu 9 ajal läksin randa õhtusööki sööma. Uskumatu aga kuidas tänavad olid selle ajaga muutunud. Rahvast täis ja kõik poed klubid avatud. Alkohoolik ,nagu mu diagnoos Sri Lankal oli, sii jäi silma, et alkoholi saab osta igast poest ja maksude tõttu odavam kui Kerala osariigis ja õlu pudelil oli küll silt, et müügiks ainult Goas.
Mõtlesin oma blogiga nüüd ühele poole saada ja homme netti otsida ja üles panna.

3.aprill Kannur

Kuidagi väga külm ikka oli ja hommikul sõitsin väikesi külasi pidi ringi kuna tahtsin ühte väikest teed pidi loodusparki jõuda. Lõpuks polnudki teed enam kaardil ja tee oli nii kehvas olukorras ja väike ja kui juba mõtlesin kas tee ikka viib kuhugile siis tuli kohalik suur buss vastu. Kuidagi ta sinna ära mahtus ja sõitis. Kahjuks oli varsti teel tõkkepuu ees ja tekst, et looduse pärast ei ole lubatud külalistel tulla ja üleastujaid ootab karistus. Kuigi oli näha, et tõkkepuust sõidetakse ratastega mööda ei hakanud siis riskima ja keerasin otsa ringi ja tagasi aga natukene teist teed pidi. Ühes külas nägin ahve kes tundsid ennast täitsa vabalt ja kõndisid mööda tänavat ja otsisid süüa. Koerad ega inimesed ei teinust neist väljagi nagu oleks tegemist koduloomadega.
Ooty linn ei meeldinud ja isegi päeval oli nii külm, et juba tekkis tahtmine jälle rannikule sooja jõuda ja võtsingi suuna rannikule ja sealt plaan siis Goasse jõuda. Tee oli muidugi jälle väga ilus ja hair pin heade täis ehk nõelasilmakurve. Kui kaardilt vaadates ei tundugi vahemaad pikad siis mägedes ronimine võtab niipalju aega ja teeb tee nii pikaks, et jäin jälle pimeda peale ja jõudsin suuremasse linna kella 1 ajal öösel. Öömajaga jälle raskusi kuna hotelle lihtsalt polnud. Kesklinnas oli üks 300.- öö aga see oli pehmelt üteldes nii kehv, et sinna ma küll ei tahtnud jääda. Lihtsalt ei leidnud külalismaju linnast üles. Leidsin netist kaardi ja juhatuse kuidas Valitsuse hallatavasse külalismaja juurde jõuda. Leidsin maja üles aga uksed olid lahti aga kedagi ei leidnud ja jalutasin maja taga oleval kaljupangal natukene kus asus ka töötav tuletorn. See oli väike promenaad kuhu sai ainult läbi hotelli ja külastamine maksab 2.-
Tundus turvaline koht olevat ja enam ei jõudnud minna uut kohta otsima. Keerasin muruplatsile hotelli taga magama. Esimene öö lageda taeva all. Sääski oli ja kasutasin oma vahendit, et nägu ja käsi kaitsta. Aga oli parajalt soe ja jäin kohe magama. Hommikul ärkasin kui valgeks läks ja pakkisin oma asjad rattale ja sõitsin ilma kellegiga rääkimata minema. Hommikul nägin küll seal paari inimest aga ma ei tea kas nad töötasid seal või tulid vaadet nautima.

2.aprill Munnarist Ootysse.

Alguses oli hästi lahe tee ja maalilised vaated. Sõitsin mõnest väiksest tehasest mööda ja lõhnast sai juba kaugele aru, et tegemist teevabrikutega. Kui Sri Lankal nägin, et teekorjajad ikka korjasid käsitsi siis siin suurte kääridega mille küljes kott. Niiet kui tahaks käsitsi valitud teelehtedest teed juua siis Sri Lanka tee.
Vahepeal lõppesid mäed ja tuli pikk tasane maa ja loodus muutus tükk maad kuivemaks ja loomulikult kuumus tuli tagasi. Nägin elu suurimat tuuleparki ja maaala millel tuulikud asusid oli meeletult suur ja mina ei saanud küll kuidagi aru kas mingi süsteeem oli nende paigutamises.
Jälle suur ülesronimine mägedesse aga lõpuks jõudsin õhtu pimedas ja külmas Ootysse. Öömaja leidmine valmistas väga suurt raskust kuna öömaju küll palju aga kõik täis kuna nädalavahetus ja India enda turistid tulevad jahedust otsima.
Kui mujal on üteldud, et turismihooaeg hakkab lõppema siis siin üteldi, et tipphooaeg algab ja sellepärast tube pole. Lõpuks leidsin midagi 300.- öö aga ka kõige kehvem tuba mis siiamaani reisil olnud on aga voodi oli ok ja tahtsingi ainult magada. Oli kriketi Sri Lanka vs. India finaal ja India võitis niiet rahvast peale seda palju tänavatel ja ka ilutulestikku. Olin ise väsinud ja linn ennem mingit muljet ei jätnud kui rattaga ringi tiirutasin ja öömaja otsisin, ei viitsinud kuhugile minna ja läksin magama. Linn oli India turiste muidugi paksult täis ja kõik talviselt riides kuna temperatuur oli vast õhtul alla 10 kraadi.

1.aprill Munnar

Mõnus jahe oli üle pika aja magada ja äratust lükkasin muudkui telefonis edasi. Uksest välja vaadates oligi ilus vaade suurde orgu ja Sri Lankast tuttavlikud teepõõsad mäenõlvadel.
Pakkisin asjad ja sõita oli vist ainult 6km linnani. Enne linna oli infopunkt ja küsisin kohaliku kaardi ja mida kohapeal vaadata. Öömaja kohta juhatati ka ja kolm hotelli oli kõrvuti ja hindades jõudsin kõigiga 300.- peale ja valisin siis milline tuba kõige rohkem meeldis. Hotell oli kesklinnast 1-2km kaugusel aga mulle sobis hästi kuna trantsport endal olemas ja linnakärast eemal.
Tankisin linnas ratta ja ostsin hommikusöögi ja vett teepeale kuna tahtsin sõita 30km pikkust teed kus siis erinevad vaatamisväärsused mis lõpus siis mägedes vaateplatform. Kaks valget kutti sõitsid mootoratastega linnas mööda ja nägin ühte valget meest jalgrattaga ja vaadates siis tema ratta küljes olevaid kotte siis reisibgi rattaga Indias. Väga julge arvestades liiklust.
Sain paar kilomeetrit sõita kui juba linnas nähtud kutid seisid teeääres ja tegid fotosi. Pidasin kinni ja Norrast pärit kuttidega jätkasime juba teekonda koos kuna neil oli sama sõit täpselt. Erinevad vaatamisväärsused olid ok aga igaljuhul mäed ja orud meeldivad rohkem. Häirib see, et kui kuskil midagi niiütelda vaadata on siis seal on miljon kokkuklopsitud putkat kus müüdakse igasugust mõttetut nänni. Vaateplatform maksis 10.- ja millegipärast arvasin, et see on kuskil kõige kõrgema mäe otsas aga kõrgemate mägede otsa saab ainult matkates. Tuli väga tahtmine matkata ja ronida kõrvalasuvate mägede tippu ja näiteks ööbida seal mõne öö. Mõni teine kord kui kellegil sama plaan on.
Plaan oli õhtul kuskil baaris üks õlu võtta ja õhtusöök süüa. Selgus, et ühel baaril oli litsesnts alkoholi müüa aga igaljuhul oli see baar kinni millegipärast ja alkoholipood kinni ka mingi püha pärast. Jäid õlled joomata aga sõime õhtusöögi. Selgus, et üks neist õpib siin ühe semestri ülikoolis ja teine tal külas. Mootorattad olid hommikul rentinud ja teinud elu esimese mootorattatripi. Rolleritega muidugi mõlemad enne sõitnud.
Päeval oli üks politseinik küsinud minu käest kust ma pärit olen ja sõitis teepeal mulle hiljem vastu ja hõikas Estonia ja juhuslikult veel kohtasin teda õhtu linnas ja rääkisime natuke juttu. Töötavad 12 tunnistes vahetustes ja põhiülesanne, et kõik oleks vaikne ja rahulik ja peaasi, et turistidega midagi ei juhtuks.
Hommikul oli plaan sõita Ootysse mis samuti mägedes olev linn aga oli vist 150-200km eemal aga ka natuke ikka selles suunas kuhu liikuda tahtsin edasi.

31.märts Kochi

Hommikul olin juba 8:30 Monique ehk prantsuse naise kohas hommikust söömas ja siis käisin meremuuseumis ära. Pilet oli 75.- ja kaamera eest küsiti 100.- ütlesin, et mul pole kaamerat. Mõtlesin, et kui tundub nii põnev olevat, et pilte teha siis maksan hiljem. Oli huvitav aga pilte küll ei tahtnud teha ega siis ka teinud. Läksin öömaja juurest läbi ja küsisin kas võin hiljem asjad pakkida ja toast välja kolida. Poldud selle vast ja sõitsin natukene kaugemale veel pari kohta vaatama. Nägin ühte huvitavat mootoratta numbrit ja pidasin oma ratta kinni. Ratas jäi juuksuri ette ja küsisin palju lõikus maksab. Ütles, et 50.- ja lubasin tagasi kohe tulla kui pildi tehtud saan. Lõikas hiljem juuksed ära ja huvitav kas see on tavaline, et hiljem veel peale masaazi ka ja õlgadele mõned minutid. Igaljuhul oli see väga mõnus.
Sõitsin veel ühte lahedat tänavat pidi kus palju suuri maitseainetega kauplejaid.
Hotelli juures omanik hakkas vist Indiale omast juttu ajama, et 300.- hind on ikka siis kui jään mitmeks ööks ja nüüd veel hiljem kolin välja ka. Muidugi jäi hind ikka lõpuks 300.- nagu alguses kokku lepitud.
Võtsin suuna Munnari peale mis vist oli kui õigesti mäletan 2500m kõrgusel asuv mägi oma teeistanduste ja ilusate vaadetega ja jahedama ilmaga.
Lõpuks ometi hakkas ka teepeal vihma sadama ja kogu aeg kaasas tassitud vihmariided leidsid lõpuks kasutust. Kusjuures pükse ma vist peale ostmist ca kuus aastat tagasi polnudki vist jalga kordagi pannud. Vihma muidugi sadas kõigest viis minutit.
20 kilomeetrit enne kohalejõudmist läks pimedaks ja sõit väga raskeks oma pimedate kurvide pärast. Kui jäi sõita umbes 15km hakkas esimest korda India jooksul jahe ja panin särgile vihmajope uuesti peale.
8km enne Munnari oli väike küla aga mõned suured hotellid ja paar väiksemat. Sain esimesest kohast kohe hinnaga kokkuleppele. Hind oli algul 400.- ja jäi siis minu pakutud 300.- juurde ehk siis alla 5eur. Tuba väga suure voodi ja sooja tekiga mida läheb ka vaja.
Tuba on niiütelda maja taga kus tundub, et avaneb hommikul suurepärane vaade orgu aga eks see selgub siis kui valgeks läheb. Ühe kohaliku kutiga rääkisin veel natuke hotellist eemal juttu ja naaberhotellid, mis paistavad ka luksuslikumad, maksavad 1500.- ja 2500.- öö. Ja natuke eemal veel 3000.- ja 4000.- öö. Ja mis veel kõige mõnusam mägede juures siin. Pole sääski. Aeg magama minna.

30.märts Allapeyst Kochi

Üles ei saanud kuidagi hommikul aga lõpuks asjad pakitud ja teele. Sõit läks üsna kiiresti ja lõpuks leidsin Fort Kochi juures mingi info koha kust tahtsin küsida, et kas kuhugile on võimalik jätta oma asjad niikauaks kui linnas ringi vaatan. See koht oli muidugi hoopis eraäri mis tuure vahendas ja nemad ei teadnud asjast midagi. Üks naine läks rattaga mööda ja ütles, et ta teab kohta kus saab oma asjad jätta. Tema sõitis rattaga ees ja jõudsimegi ühe väga toreda prantsuse naise MeetingPointi. Ma arvan, et istusin ta kontoris vast üle tunni. Pakkus välja mulle kohti kuhu minna ja kuhu pole tema arvetes mõtet minna. On siin elanud juba 13 aastat. Igaljuhul tema tegi minu päeva palju ilusamaks. Jätsin koti ja ratta tema juurde ja jalutasin linna. Muidugi esimene koht oli kinni kuna hakkas India Pakistani poolfinaal kriketi world cupil. Tegemist oli sõjaväe meremuuseumiga. Tundus põnev olevat ja kuna linn oli ka lahe oma vanade suurte puude ja majadega otsustasin siis öö Kotchis veeta. Jalutasin vaatamisväärsuste juures ringi. Väga palju turistigruppe oli sest suur kruiisilaev oli just sadamasse jõudnud. Kahjuks on India maa mis ei tea majade renoveerimisest midagi. Kui midagi ilusas vanas hoones katki läheb siis parandatakse see tänapäevaste vahenditega mis tähendab põhiliselt plasti. Vihmaveetorud ja katused näiteks. Üks vaatamisväärsus on esimene eurooplaste ehitatud kirik mida kõik vaatamas käivad. Kirikus võib leida laes ilusaid vasklühtreid milles säästupirnid sees ja ühe lühtri küljes olev kiri, et Merry Christmas ehk Häid Jõule.
Lõpuks olin muidugi üsna väsinud ja mõtlesin leida mõne 300.- öömaja. Leidsingi hea ruumi ja 400.- hinnast jõudsime minu 300ni. Ütlesin, et tulen varsti ja toon oma asjad.
Tõin oma asjad ja ratta kesklinna Printsess streetile kui olin jälle prantsuse naisega tükk aega jutustanud ja kolisin oma ruumi sisse.
Sõin õhtusöögi ja siis öömaja omanik ja naaberpoodide omanikega vahtisin kriketit õhtuni välja ja pärast India võitu ja finaali jõudmist läksin magama. Õues oli meeletult sääski ja sama toas. Olin kohaliku sääsetõrje vahendi 150.- eest ostnud kuna kõik on seda soovitanud, et töötab kohalike sääskede vastu hästi.

29. märts Allapey

Hommikul käivitasin kohe oma ratta ja sõitsin raudteejaama mis polnud kaugel. Vaatasin kas saaks oma koti sinna jätta juhul kui otsustan täna edasi liikuda. Oleks pidanud ööbimiskohast välja kolima ja siis poleks olnud suurt kotti kuhugile panna.
Kahjuks see võimalus raudteejaamas puudus. Sõitsin linna, et välja selgitada mis võimalused Backwatersi ehk tagavete tuuri teha oleks. Mõte oli minul, et sõidaks paar tundi kohaliku veebussiga ja siis kanuuga mõned tunnid.
Paatide juurde jõudes tuldi kohe oma paate pakkuma. Üks mees pakkus oma kanuud 150.- ehk umbes 2,5eur tund ja tema oleks siis kanuutanud mind kanaleid pidi ringi. Väike mootorpaat 200.-. Ütlesin, et veel mõtlen ja vaatan ringi siis kukkus kanuu hind 125.- tund.
Käisin mingis turismibüroos aga see polnud vist valitsuse toetatud vaid mingi paadimeeste enda tehtud. Küsisin enne kanuu kohta. Üteldi hinnaks 200.- tund ja keskeltläbi hea ülevaate ehk ringi tegemiseks kulub umbes 4 tundi. Küsisin ka veebussi kohta aga mees ütles, et kui sa kanuuga juba lähed siis veebuss teeb peaaegu sama ringi. Otsustasin siis esialgu veebussiga tiiru teha ja siis edasi mõelda.
Peatuses kuulsin, et hetkel läheb välja laev mis sõidab ühtepidi 2 tundi ja teine mis sõidab tunni läheb 20min pärast. Valisin selle tunnise ja õnneks ei pidanud kahetsema. Esiteks sõitis laev tunni ja oli pool tundi kohapeal kui sain natuke veeäärsete majade juures ringi kõndida ja eks see eluolu on seal üsna ühesugune niiet 4 tundi kokku oleks vist liiast olnud.Pilet üks ots 7.- Jäin reisiga küll rahule. Laev veel tuli natuke teist teed pidi tagasi.
Sadamas nägin ühte rootsi paari keda Verkalas lõkke ääres kohtasin. Liikusid edasi ühe looduspargi poole kuhu ise ka homme plaan liikuda. Kanuu jätsin esialgu ära ja mõtlesin kui üldse lähen siis järgmine hommik. Muidugi on seal väiksemaid kanaleid kuhu laev ei lähe aga eks ta enam vähem ühesugune elu seal igalpool. Väga palju oli erinevaid paat milles veranIgaks suuruses ja muidugi ka siis hinnaklassis. Algavad vist hinnad 24h eest 4000.- ja siis
Rattale tegin natuke ka hooldust kui linnas ringi tiirutasin. Kõigepealt olid paar kruvi lahti ja üks mehaanik keeras need kinni ja küsis 10 minuti töö eest 10.- Ütlesin veel, et ikka ütle mulle kohaliik hind mille peale mõlemad mehaanikud naersid ja arutasid palju siis minu käest küsida.
Kuna ma ühte vedru ei saanud mis väsinud ja ratta tugijalga üleval hoidis siis läksin juhatamise peale teise kohta. Lasin uue vedru panna 25.- Kuna minu signaal oli üsna vaikne siis lasin ka uued signaalid panna mida nüüd kaks ja mis teevad palju rohkem häält 650.- ja relee uue signaali jaoks 100.- Tööraha 100.- umbes 20 minuti töö eest aga mis sisaldas siis ka juhtmeid ja signaali hoidjaid ratta küljes.
Nägin, et oli YMCY korpallilaager ja poisid tegid venitusi. Vaatasin siis niisama natukene, et mida teistmoodi tehakse. Tuli üks kutt ligi ja kutsus hiljem palli mängima. Tulingi just nüüd sealt. Päris vahva oli. Muidugi olin kõige pikem aga ka kõige aeglasem. Uskumatult osavad olid. Mängisime õues asfaldil ja minu jalanõud olid päris libedad aga see pole vabandus. Kutsusid mind ka homme mängima aga kahjuks pidin ütlema, et lahkun Allapeyst homme hommikul. Nüüd proovin oma päevad blogi jaoks enam vähem kokku võtta. Tagasiteel hakkas natukene sadama aga see on hea mitte halb. Välku lõi terve see aeg kui mängisime ja mõnel oli probleem, et kui just viskas siis lõi välku ja pimestas natukene. Pakun, et kutid olid nii 16 aastased ja paar mängib isegi India noortekoondises. Lõin oma kulmu ühe kuti pea vastu ära kogematta ja see nüüd natuke paistes.
Tulin koju ja proovisin oma reisikirjaga natukene järje peale saada kuna olen laisk olnud ja ka paljud õhtud pikaks veninud.
Varsti tuli Babuu ehk öömaja omanik ja kutsus mind lähedale õhtust sööma. Kamp kutte tegi süüa ja telekaruumis oli üks valge tüdruk ja rääkisin temaga natukene. Hollandist pärit ja tuli siia 7 aastat tagasi ja leidis mehe kellega nüüd 3 aastane laps. Homme lendab üksi Hollandi ja proovib korteri ja muud asjad korda saada ja kuu aega hiljem läheb tütar mehega järgi.
Aga kell nüüd pool 12 ja aeg magama minna kuna plaan vara teekonda jätkata 60km põhja poole Kochi linna ja sealt 150km edasi ühte loodusparki vaatama. Eks siis näis kuidas ja kuhu homme välja jõuan. Pole veel niipalju km siin sõitnud ühel päeval.

28. märts Varkalast Allapeysse

Plaan oli tõusta üsna vara ja hakata peale suurt hommikusööki ehk buffet sõitma. Nagu ikka päris nii ei läinud aga polnud ka hullu. Sööma sain kell 9 ja varsti tuli ka Erki. Sõime koos ja liikusime tagasi minu öömaja juurde. Seal olid just Rootsi tüdrukud koos oma suurte kohvritega ja liikusid oma luksuslikuma öömaja poole ja mõtlesin, et lähen vaatan ka siis koha üle. Jalutasime sinna kuna kotte oli palju ja Ragda võttis tuktuki ja laadis selle kotte täis ja sõitis sinna. Koht oli ilus ja suure rohelise eesaiaga koos võrkkiikedega millest ma kogu aeg unistan. Tahaks ühe öö võrkkiiges siin magada. Ainuke, et peaasi ilma moskiitodeta. Tuba oli ka ilus koos konditsioneeriga ja natuke istusime õues kui Raimondas juhuslikult mööda astus ja meiega liitus. Aga kahju küll, et just siis kui on väga tore on aeg lahkuda. Elukoha juures selgus, et olin juba olnud seal uskumatud 13 ööd. Maksin ära ja jätsin Staliniga hüvasti. Veel tuli Steve ja jättis uue joonistatud visiitkaardi. Pakkisin asjad ja sättisin suure koti enda taha risti ja sidusin kinni kuidagi.
Tee oli ok ja muidugi liiklust palju aga polnud hullu. Kahjuks ei leidnud kuidagi kaardilt ja gps kohta kuhu sõita tahtsin. See oli koht mida üks hotelli kutt kiitis. Just teed sinna, et ilusad vaated ja kosed jne. Varem olin selle koha leidnud ja oleks umbes 80km ringi teinud aga nüüd ei jäänudki muud üle kui otse Allapeysse sõita. Oli väga kuum ja sadula maitse hakkas tulema aga lõpuks jõudsin kohale ja paljude inimeste väikse abiga leidsin ka oma Mushroomi üles mida vene kutt Chennai raudtejaamas ja mida ka Erki kiitis. Erkile meeldisid omanikud kutid. Tuba polnud midagi erilist ja ka midagi hullu. Läksin üsna vara voodisse, et välja puhata ja hommikul ikka üles saada.