3 päev India. Trivandrum

Hommikul hakkas rongis kuskil kuue seitsme ajal elu pihta. Ise veel pikutasin kaheksani aga juba käis niipalju inimesi ringi ja kõik muudkui jutustasid. Rong pidi jõudma 11:20 aga teepeal oli palju seisakuid kui oodati vastutulevat rongi ja vahepeal oli mingi elektrijama nagu ma kuulsin ja ühes peatuses seisime pea tunni. Nägin ühte valget tüdrukut ja india kutti kes kutsusid mind nende hotelli Varkalas. Võtsin kontaktid aga ei teadnud midagi sellest kohast. Nad läksid mõnikümmend kilomeetrit enne Trivandrumi maha. Oligi Varkala peatus.
Rong jõudis kohale alles kolmepaiku. Nägin mõnesaja meetri kaugusel raudteejaamast hotelli silte paari maja katusel ja sammusin sinna. Oleks pidanud koti jätma raudteejaama hoiule 10.- ruupia eest oleks olnud palju lihtsam hotelli otsida kuna oli ka väga palav. Tagatjärgi ikka tark. Uskumatu kui palju hotelle oli koos paaril tänaval. Olin nii rahul, et kindlasti leian endale sobiva aga selgus, et enamus kohtades polnud vabu tube. Ei teagi miks siis niipalju rahvast linnas oli. Lõpuks leidsin 500.- toa. Küsisin algul tuba näha siis näidati mulle ühte tuba ja ütlesin, et sobib siis üteldi, et aga see pole sinu tuba. Sinu tuba on teisel korrusel. Natuke kallis aga vähemalt leidsin midagi. Arvan, et käisin umbes 30 hotelli läbi. Olin muidugi jälle rongisõidust väsinud ja jäin tuppa magama.
Õhtu käisin natuke linnas jalutamas ja ostsin puuvilju ja tänavalt omletti. Omlett polnud üldse paha. Mõtlesin, et linn jälle polnud ilus aga polnud ka väga hull aga jään ainult siia üheks ööks. Mõte oli, et ostan Indias endale mootoratta ja homme lähen linna infot selle kohta hankima ja sellepärast ma jälle linnas niiütelda maandusingi. Vaatasin veel telekast ühte vana Bondi filmi ja jäingi magama.

2 päev India. Chennaist minema

Ärkasin liikluse peale väga vara. Vist oli kell kuus. Mõtlesingi, et pakin asjad ja sätin siis rongijaama poole. Varsti koputati uksele ja küsiti kas jään veel üheks ööks siis tuleb ette maksta. Selgus, et öömajas kord, et toa hind on 24h eest. Ehk kui kell seitse hommikul saabusin siis ka kell seitse pean välja kolima järgmine hommikul. Pakkisin asjad ja käisin pesemas. All sain oma 20euri tagasi ja maksin oma öö eest.
Küsisin raudteejaama kohta teed ja kõndisin sinna umbes kümmekond minutit. Jõudsin suurde peatusesse aga see küll raudteejaam polnud. Ühe kohaliku mehe käest küsisin teed ja ütles, et tuleb sõita elektrirongiga mõned peatused ja siis paarsada meetrit kõndida, et jõuda Chennai raudteejaaama. Lubas näidata kui õige peatus tuleb. Küsisin, et kus ma piletit saan osta siis ütles, et sissepääsu kõrvalt kui peatusesse sisenesin. Rong tuligi ja pidin jänest sõitma sest piletit küll enam ostma ei jõudnud. Õnneks polnud piletiga probleemi ja jõudsin siis pearaudteejaama juurde. Kõndisin sisse ja see oli nii suur ja niipalju rahvast. Vaatasin tabloosi aga ei saanud midagi eriti aru kuhu rongid lähevad. Nägin ainult paari rongi aegu, et üks Dehli ja teine Mumbaisse. Küsisin, et kus pileteid saab osta siis juhatati teise suurde hoonesse ja teisele korrusele kus oli turistide piletimüük. Turiste koheldakse hästi. Alati hoitakse mingi kvoot turistide jaoks ja muidugi polnud seal mingit järjekorda ja sai pikalt piletimüüjaga räägitud, et kuhu ma sõita tahaks. Sain ka kohapeal raha vahetatud ja kurss oli 61.- euro eest. Kohtasin seal ka paari seljakoti rändurit. Vene noormees sõitis tagasi Goasse kus ta oli oma reisi alustanud ja üks saksa noormees liikus põhja. Oli 3 kuud juba Indias olnud ja on veel 3 kuud.
Selgus, et minu rong läheb kell 19:30 välja ja jõuab läänerannikule üsna alla Tivanderumi 11:20. Ühesõnaga öörong magamisasemetega. Teine klass ilma konditsioneerita ja hind oli 350.- Parema klassi ja konditsioneeri eest oleks vist topelt vähemalt maksnud. Panin suure seljakoti pakihoidu 10.- ja kolasin natuke raudteejaama lähedastel tänavatel ringi aga polnud mitte midagi peale vaesuse ja mustuse näha. Aeg läks väga aeglaselt aga lõpuks tuli minu rongi aeg. Leidsin oma koha üsna ruttu ja kerisin magama nii, et ikka oma tähtsad asjad pea all kotis ja suur kott ka poolenisti keha vastas, et oleks kindel tunne, et keegi kotiga minema ei jaluta. Kolm magamisaset oli üksteise peal ja polnud mingeid kupeesi vaid kõik said sinust mööda jalutada aga naabrid olid toredad vanemad mehed ja natuke sai nendega lobiseda. Magasin väikeste vahedega aga terve öö.

1 päev India. Chennai

Ma ei mäleta kas kirjutasin, et leidsin pileti Sri Lankast Indiasse makemytrip.com kaudu. Odavaim pilet oli lennata Spicejetiga mis india kompanii ja pilet maksis 2500.- inr ehk 38eur. Spicejeti enda kodulehelt ostes oleks maksnud 5000.-inr.
Lennujaamast Chennaist väljudes oli kell vist kuue paiku. Rahavahetus oli ainult ühes kohas ja kurss oli 57.- ühe euro eest. Mäletasin, et normaalne kurss ikka üle 60 ja kõndisin edasi kuni olin lennujaamast väljas ja polnud rohkem rahavahetusi. Tuli mingi tuk tuki mees ja rääkis mu pehmeks, et viib minu rahavahetuse juurde ja siis sõidab 18km kesklinna ja leiab mulle öömaja. Tahtis selle eest 500.- ja alla ka hinda ei lasknud. Olin nii väsinud, et kaubelda ja tahtsin juba hotelli voodisse saada niiväga.
Sõitis 300m mingi putka juurde, et siin on rahavahetus. Hambutu mees vahetas oma putkas kus müüs vett ja küpsiseid ja taolisi asju raha. Kurss oli 57. Tuki mees ütles, et tema ei tea rohkem kohti ja kõik pangad suletud. Vahetasin siis 10eur, et tuki mehele maksta. Tuki mees ütles, et aga sa pead hotellis ette maksma. Ei uskunud seda ja sõitsime siis linna. Vedas mind mitme kalli hotelli juurde kuigi ütlesin, et otsin odavat hotelli. Lõpuks leidsin ühe mille eest küsiti 475.- Ja tahetigi raha ette. Andsin 20eur pandiks ja maksin tuki mehele 500.- Muidugi tuki mees oli pettunud, et vedas mind mitmesse hotelli ja veetis minuga nii palju aega, et andku ma talle 20eur ehk 1200.- Loomulikult ei maksnud ma talle rohkem kui algul kokku lepitud mis isegi oli muidugi üleliia makstud aga olin nii väsinud ja unistasin ainult voodist. Magasingi nii seitsmest kaheteistkümmneni. Siis mõtlesin minna linna vaatama ja rahavahetust otsima. Kuna oli laupäev olid pangad vähe lahti ja juba kinni. Leidsin ainult ühe putka kus kurss 58. Vahetasin natukene raha, et hotelli eest maksta ja taskuraha ka natukene. Kolasin veel mööda tänavaid aga rahvast ja mustust oli nii palju, et sai ruttu kõndimisest villand. Leidsin veel 350.- öömaja mille tuba oli suurem ja ilusam kui minu öömajas ja otsustasin sinna siis homme kolida kui kauemaks jään. Aga linnast mingit sotti ei saanud kuna suur ja mul polnud ka korralikku kaarti. Tahtsin ainult ühte kohta minna. Enfieldi ehk mootoratta tehasesse kus ekskursioone tehakse ja tahtsin internetist uurida kuidas sinna saab.
Ostsin ühest kohast kohaliku sim kaardi ja olin juba varem kuulnud, et see mõttetult keeruline. Tehti passist ja hotelli kviitungist koopia ja pidin ka pildi andma. Paljundatud pilt ei kõlvanud kuigi sama kvaliteet kui fotol. Maksin liitumise eest 40.- ja 30.-ettemaksuks kõnede eest ja internetikasutus piiramatu 92.- Tundus hea pakkumine olevat. Hiljem selgus, et saan ainult www lehekülgedele ligi ja ei saa gps kasutada ja skype ka mitte. Interneti kasutus oli 30 päeva siis jälle tuleb 92.- maksta. Sõin ühes kohas püreesupi mis oli tõesti hea ja maksis 60.- Liitrine vesi 12.- Indias ka asjadel maksimum hinnad peal niiet tead mis maksad.
Olin ilma plaanideta Indiasse jõudnud ja kuidagi tuju oli kehv. Plaan oli Sri Lankalt lõpus India kohta infot hankida aga kuna lõpus olin haiglas siis ei saanud internetist midagi hankida. Mul oli arvutis Lonely Planet India oma ja läksin seda hotelli lugema ja sain ka telefonist infot hankida. Selgus, et tehas linnast 17km väljas ja ekskursioone tehakse kuu esimesel ja viimasel laupäeval. Niiet jäi see ära. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud sinna helistada ja küsida kas oleks äkki ikkagi kuidagi saanud ringi vaadata. Ekskursiooni hind oli 600.- ja kestab pool tundi.
Sri Lankal oli juba keegi mulle ütelnud, et Indias on pea igas hotellis telekas koos paljude kanalitega. Nii oligi ja vahtisin natuke Cnn ja jäin mingit Hollywoodi filmi vahtima. Otsustasin, et lahkun hommikul Chennaist rongiga läänerannikule Kerala osariiki.
Läksin vara magama kuna ikka veel väsinud. Õnneks tervis tundus korras nüüd olevat.

28 päev. Jaffnast lennujaama.

Hommikul ütlesin, et minu lennuk läheb öösel ja pean haiglast lahkuma. Proovisin ennast kell seitse juba üles ajada aga keha vedas alt ja ei suutnud ikkagi kõndida. Õnneks läks tasapisi paremaks aga arstid hakkasid ajama, et pean ootama peaarsti kes siis otsustab kas võin lahkuda. Ok mõtlesin, et on veel natuke aega ja võin ära oodata. Muidugi ei tulnud kedagi ja muutusin tasapisi juba närviliseks. Siis üks arst ütles, et igaljuhul ma enne 12 haiglast minema ei saa kuna selline kord. Ütlesin, et kui nüüd peaarsti ei tule 5minuti jooksul siis pean kahjuks lahkuma. Vaadati mind suurte silmadega. Viie minuti pärast võtsingi oma koti ja lahkusin haiglast. Ei ütelnud kellegile midagi. Kokku tilgutati mulle neli liitrit vedelikku organismi pluss peotäis palavikku alandavat tabletti. Palavik oli vahepeal üle 39. Minu seisundiga haiglas olla polnud hullu aga ma ei tea mis siis oleks kui tervis hullem. Ega valikut ka pole. Mingit erahaiglat selles piirkonnas küll pole. Kui siis ainult pealinnas Colombos. Kell oli poole 11 paiku kui haiglast lahkusin.
Bussijaam oli kohe haigla kõrval ja õnneks ka buss ees mis siis Vavuniyasse sõitis. Vavuniya siis põhjapoolne linn kuhuni saab ilma lubadeta.
Kahjuks oli jälle palav ja tee tolmas nii hullusti, et väga kehv oli sõita. Tee oli väga auklik ja kui Jaffnast välja sai siis teeääred olid ikka katkisi maju täis. Kui linnas polnudki niiväga sõja jälgi siis teeääred olid pommitatud maju täis. Veel pikk lõik kus mõlemal pool teed miiniväljad. See miiniväljade osa on ikka täiesti võsa täis ja ei kujuta küll ette kuidas nad selle puhtaks saavad. Mõned katkised roostetanud soomukid teeääres. Vahepeal oli kontrollpunkt kus kõik pidid oma asjadega bussist välja tulema ja otsiti asjad läbi. Ainukesena minu kotte ei tahetud näha ja sain niisama läbi. Jõudsime Vavuniyasse ja sealt edasi kõndisin raudteejaama sest bussiga oli halb sõita tolmu ja aukude pärast. Võibolla oleks tee sealt edasi paremaks läinud aga kes teab. Rong oli kunagi muidugi käinud Jaffnasse välja ja paistis, et nad tasapisi ehitavad teed jälle Jaffna poole. Rong oligi õnneks ees ja sõitsin Colombosse välja ja sealt bussiga edasi Negombosse kuna rongi enam ei läinud. Kahjuks kõik võttis väga palju aega. Colombosse jõudsin kell 10 ja Negombosse kus minu asjad hotellis hoiul kell 11. Bussijaama juures ei jõudnud tuki meestega kokkuleppele. Tahtsid liiga palju raha saada. Lõpuks üks jäi nõusse aga viis mind valesse kohta kottpimedas. Sellest tekkis väike tüli sest mina polnud nõus maksma ja välja minema ja tema tahtis rohkem raha, et mind õigesse kohta viia. Lõpuks sõitis minu palvel politseijaoskonna ette mis oli 200m eemal. Politsei ei rääkinud inglise keelt ja kõndisin ilma maksmata minema. Vaatasin oma gps ja oli 800m kõndida ja kõndisin siis vana öömaja juurde. Natuke enne lõppu pidas üks tuki mees kinni ja küsisin lennujaama mineku kohta. Tundus mulle mõistlik hind olevat ja leppisime kokku, et võtan oma asjad ja sõidame lennujaama. Selgus öömaja juures, et ruum kus mu asjad hoiul on lukus ja alles hommikul tuleb inimene kellel võti. Suutsin siis selgeks teha, et väga kahju, et tulen nii hilja aga mul on asju kindlasti kohe vaja. Valvur helistas siis kuhugile ja ootasin kümme minutit kuni tuli mees võtmega ja sain oma asjad kätte. Lennujaama oli vist 18km ja kui kohale jõudsin ja tukile maksma hakkasin siis selgus, et olin oma fotoaparaadi koos passi ja rahaga kuhugile unustanud. Olin nii väsinud ja kõik see sellest.
Arvasin, et ainuke võimalus oli, et unustasin Negombosse tuktukki kuna olin siis väsinud ja pahane ja näitasin juhile oma raamatut kuhu ma jõuda tahtsin ja tõstsin fotoaparaadi kotist välja.
Muud varjanti polnud kui tagasi Negombosse ja lootusega minu niiütelda sõber tuktuk üles leida. Tuki peatuses bussijaamas oligi õnneks üks mees kes ka siis seal oli kui hinda kauplesin ja mäletas kes minu peale võttis. Sõitsin siis temaga mehe koju ja sain oma koti kätte kus ka kõik asjad alles olid. Mees ei ütelnud mulle ühtegi sõna. Andis koti ja läks tuppa tagasi. Tagasi bussijaama juurde. Maksin mehele 300,- kes mu koti üles aitas leida. Ise küsis sellise summa ja polnud kauplemise koht. Ja ruttu tukiga millega olin juba lennujaamas korra käinud jälle lennujaama. Maksin talle siis topelt hinna kuna sõitsime kaks korda lennujaama. Õnneks sain lennujaamas igal pool üsna ruttu, kuigi oli väga palju rahvast ja sain õigeks ajaks lennukile. Arvan, et vast umbes pool tundi jõudsin enne kohale kui poleks enam lennule jõudnud. Õnneks tervis pidas ilusasti vastu. Seda kartsin muidugi kõige rohkem aga polnud ka muud varianti. Lõpus väsimusest põrand natuke kõikus nagu oleks laevas olnud. Reis haiglast lennujaama võttis 16 tundi aega ja olin väga väsinud ja magasin kogu 1,5 tunnise lennu.

Nii siis lõppes Sri Lanka. Kahjuks haigused kimbutasid aga kokkuvõttes jäin rahule ja läheks tagasi küll.

27 päev. Jaffna haiglas

Hommikul aeti üles ja kraaditi ja selgus, et palavik ja vererõhk oli väga hull aga tundsin seda ka ise sest ei jõudnud istudagi. Vererõhk oli 80-60 aga kui pikali mõõdeti siis 110-60. Proovisin toaletti minna aga muidugi ei õnnestunud kuna silme eest kippus mustaks minema. Natuke hiljem oli ok ja sain oma käigud tehtud. Lõuna ajal tundsin ennast piisavalt hästi. Tõin oma asjad hotellist ära ja sain ilusasti hakkama kuigi kartsin pisut kõndimise pärast. Aga tuktuk haigla eest viis ja ootas mind öömaja juures ja tõi siis haiglasse tagasi. Öömaja eest olin ette maksnud ja sain nüüd ühe öö raha tagasi.
Haiglas ikka läks kõik väga vaikselt. Ikka pandi tilguti alla vahepeal ja nii päev mööda läks.

26 päev. Jaffnas haiglas.

Ärkasin ja vaatasin, et kuidagi paremaks ikkagi ei lähe ja pöördun arstide poole, et abi saada. Võtsin tuktuki ja sõitsin haiglasse mis asus kesklinnas. Rahvast oli palju aga kui rääkisin oma mure ära siis juhatati mind kõigist ette ja jälle kirjutati haiglasse sisse. Haigla nii kole välja ei näinud nagu Trincomalees aga ikkagi piisavalt hull. Eraldi palateid polnud ja kogu osakond oli üks suur ruum koos 30 voodiga.
Kolm arsti kuulas mind ära järjest ja küsisid täpselt samu küsimusi ja lõpuks hakkasin pisut juba närviliseks sellest muutuma. Ma ei tea miks neil selline süsteem. Selgus, et vererõhk oli 90-60 ja sellest siis jamad. EKG oli korras õnneks. Panti tilguti alla. Muidugi kuidagi ei leitud veeni üles. Ega mul ei olegi eriti veene näha aga arvan, et eriti veel kui vererõhk madal.
Haiglas oli selles mõttes tore, et sai inimestega suhelda mida ma mitu päeva polnud teinud. Kõrvalhoones oli õdede kool ja noored kutid käisid pidevalt juttu rääkimas. Eks ma nende jaoks eksootika ole. Muidugi eestist pole keegi midagi kuulnud. Aga kõige raskem on neile selgeks teha, et miks ma abielus pole. Igaljuhul oleks kõvasti lihtsam olnud kui oleks ütelnud, et olen abielus. Eriti veel, et lapsed ja pole abielus. Arvan, et nad ei saanud magadagi nüüd öösel. Magasin ise öö hästi.

25 päev Jaffna

Kuidagi ei saanud oma tervist korda ja ikka väsinud ja päev otsa voodis ja verandal. Jõin küll palju aga söögiisu polnud ja õhtu oli veel eriti raske, et ei saanud kõndida sest pilt kippus eest ära minema. Tundus, et vererõhk on madal ja asi lõppes sellega, et kukkusin vannitoas korra kokku. Pilt läks eest ja kukkudes lõin põlve vastu wc potti ära ja õnneks see tõi pildi tagasi ja maha kukkudes sain juba käed ette panna. Ehmatasin sellest muidugi ja läksin tasakesi voodi ja magama.

24 päev. Jaffna

Hommikul tundsin ennast natukene paremini ja kõndisin tasakesi ühte arheoloogia muuseumi mis ei asunud väga kaugel aga mida oli natuke raske leida. Aga LP-s oli kirjas, et seda natuke raske leida. Muuseumis oli üks vanem mees kes natukene inglise keelt oskas oma eksponaatide kohta aga kui tahtsin millegi kohta lisa küsida siis kahjuks jäi ta hätta. Aga vool on vist nii suur kuluallikas, et mees muudkui jooksis uude ruumi ja pani tuled põlema ja siis jälle tagasi, et eelmisest ruumist ära kustutada. Millegipärast meenus film Mehed ei nuta kus Abel jooksis oma kohvritega edasi tagasi. Muuseumil piletit pole ja elab annetustest aga pakutud raha läks väga kiirelt mehe tasku ja ei teagi kas see oli ka muuseumi tasku. Tagasiteel ostsin kolm banaani taluniku käest 5.- tükk ja toit täna juba oli oma maitsega.
Kõndisin koju sest jälle väga kuum ja kuumusest veel kuidagi väsinud. Istusingi oma toas ja verandal varjus terve päeva ja ei jõudnud midagi teha. Kogu päev.

23 päev. Jaffna

Ärkasin ja ei tundnud ennast hästi. Söögiisu polnud üldse ja mõtlesin, et täna päikesega välja ei lähe. Vedelesingi voodis ja istusin külalismaja verandal päev otsa. Õhtu kõndisin poodi ja ostsin erinevaid asju aga üldse midagi süüa ei saanud sest kõik maitses halvasti ja vastikult. Ainuke mida süüa sain oli õunad ja sõin neid kaks tükki. Ostsin ka apelsinimahla mis oli üllatavalt kallis ja maksis 350.- liiter aga sedagi ei saanud juua. Oligi aeg magama minna. Selline päev.

22 päev. Jaffna

Ja päev algas nii ilusasti. Bussist välja tulles oli ilus vaikne hommik. Polnud varem nii vaikseid tänavaid Sri Lankal kohanud. Vaatasin LP-st öömajade asukohti kaardil ja kõndisin kesklinnast pisut eemale kus tahtsin öömaja leida. Selgus, et see polegi nii lihtne. Kõikides öömajades oli kohti aga hinnad olid põhjendamatult kõrged. Leidsin 1000.- öömaja aga voodi oli väike ja jalgade juures puidust äär niiet mitte sobilik mulle. Pole võimalik jalgu sirgu ajada. Mitte väga kaugel sellest oli suur tuba ja 3 inimesele voodid. Väga suur tuba ja lahe vanaaegne maja aga hind oli 2000.- niiet mitte mulle. Natuke eemal leidsin veel ühe öömaja mis oli ok aga küsisid 1500.- öö eest. Rääkisin, et jään kuueks ööks ja olen nõus maksma maksimum 1000.- öö eest. Peale omanikule helistamist jäigi hind 1000.- öö ja olin ise üsna rahul. Suur tuba ja väga kõrge laega. Pakun, et 5meetrit kõrge. Pakkisin oma asjad ja läksin linna vaatama. Ilm oli väga kuum ja õhk ei liikunud. Kõndisin ranna äärt pidi vana kindluse juurde. Sõdurite poste oli pea igal tänavanurgal aga sõbralikud ja jälle ei rääkinud keegi neist inglise keelt. Üldse kohalike jaoks olin vaatamisväärsus kuna väga vähe turiste tuleb sinna.
LP-s oli kaart kus kirjas, et kindlus suletud ja sõjaväe piirkond. Aga ajad olid muutunud ja kindlus kõigile avatud või õigemini jäänused ja väga kehvas seisus. Aga ülesehitus oli pooleli ja üks külg oli juba renoveeritud. Holland toetab kindluse taastamist ja lootus, et mõne aasta pärast on kõik seal totaalselt paremas korras. Kindlus Hollandlaste poolt kunagi rajatud. Kindlus oli olnud ka sõjas tähtis pidepunkt ja kui 15a tagasi Sri Lanka väed LTTE käest linna vallutasid siis kindlus pidas vastu üle saja päeva piiramist. Peale seda on Jaffna olnud Sri Lanka armee kontrolli all ja sõjaväe kohalolek linnas on silmaga igalpool märgatav. Kohalike jaoks on nad okupeeritud ja kui Sri Lanka valitsus väidab, et sõda on läbi siis miks sõjavägi linnast ei lahku? Kuid tee sinna linna oli aastaid veel hiljem Tamili Tiigrite kontrolli all. Ja ka Tamili Tiigritel oli suur mõjuvõim ka Jaffnas kuigi Sri Lanka väed olid linnas. Tamili Tiigrid keelasid inimestel valima minna 2005 aastal ja lubasid karistada inimesi kes lähevad. Kuigi valimised olid demokraatlikud ja välisvaatlejatega siis kohalikud ei julgenudki valima minna ja valimisaktiivsus oli 0.014%. Arvatakse, et 100% oleks olnud valitud mees kes oli LTTE poolt ja oleks võibolla suutnud sõja lõpetada. Jaffna piirkonnas oli 400 000 hääleõiguslikku valijat ja ta kaotas 180 000 häälega. Ja võitjaks tuli mees kes siis jõuga sõja 2009 aastal lõpetas. Keegi ei mõistnud miks LTTE ei lubanud valima minna. Leidsin Pärnu Postimehe artikli selle kohta http://www.parnupostimees.ee/291105/esileht/valismaa/10060494.php
Kõndisin raamatukogu juurde. See on hoone mis pandi põlema 1981 aastal ja mis on taastatud 2002 aastal. Mõned kohalikud on arvamusel,et poleks pidanud taastama vaid jätta varemed alles nagu mälestusmärk kuna raamatukogu mahapõletamine Singalite poolt oli üks sõja alustamise põhjusi.
http://en.wikipedia.org/wiki/Burning_of_Jaffna_library
Ma arvan, et varem oleks see kõik läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga nüüd kui ise käinud selles piirkonnas siis on kõik palju rohkem huvi tekitanud asja vastu. Lootsin väga, et leian kohalikke kes tahaks sellest kõigest rääkida aga võimatu oli leida inglise keelt hästi oskavat inimest.
Aga raamatukogu oli ilus ja väga vaikne. Jalanõud peab ära võtma kui hoonesse sisened ja uksel oli ka silt, et turistid saavad ainult sisse kella viiest kuueni ja pilet on 10,- Valvur ütles, et võin sisse minna kuigi oli keskpäev. Palju lapsi oli ja palju ingliskeelseid lasteraamatuid. Loomulikult Tamili keelset kirjandust aga võis ka leida ingliskeelseid kuu vanuseid ajakirju nagu Time jne. Igaljuhul jättis mulle raamatukogu väga hea mälestuse. Teadsin juba ajalugu enne ja võibolla ka selle pärast.
Kõndisin veel natukene ringi aga kuumus oli suur ja suundusin koju. Minu kõrvaltuppa oli saabunud üks vanem ameeriklane ja rääkisin natukene temaga aga olin väsinud ja läksin magama. Magasin väga halvasti paar tundi ja ei jõudnud kuidagi ennast voodist välja ajada. Lõpuks sain ennast voodist välja ja tellisin endale õhtusöögi ja rääkisin natuke ameeriklasega aga kui õhtusöök tuli ei suutnud midagi peaaegu süüa ja läksin ära magama. Kuumus oli mind ikka täiesti ära tapnud ja jõudu ennast liigutada polnud üldse.

21 päev. Kandyst Colombosse.

Kuna eile oli väsitav päev olnud siis polnud äratust pannud. Ärkasin nii üheksa paiku ja vaatasin LP-st mis kell rong Colombosse läheb. Kuna bussiga olin juba seda teed sõitnud ja rongiga mugavam siis vaatasin rohkem rongi poole. Õnneks läks rong kell 10:25 ja pakkisin asjad ja jalutasin linna, et hommikusöögiks midagi vaadata ja raudteejaam polnud ka sealt kaugel.
Ostsin suurest poest, mida eelmine kord juba külastanud olin, banaane ja vett. Poest natuke eemal nägin mingit euroopalikku kohvikut nimega White House kus kõik kohvikus oli valge. Lauad, toolid, põrand, seinad, lagi. Koogid nägid väga ahvatlevad välja ja sõin mõned ja sai ka üle pika aja korralikku kohvi joodud.
Ostsin teise klassi pileti rongi. Kolmas klass oli paksult rahvast täis ja hea, et teise klassi pileti ostsin. Sain akna alla istuma ja sõit oli küll pikk aga vaated jällegi väga ilusad.
Colombosse jõudes jõudsin kohe jälle järeldusele, et see suurlinn mulle ikka üldse ei meeldi. Kõndisin Kaitseministeeriumi juurde mis õnneks ei asu raudteejaamast kaugel. Linn oli paksult heitgaasi vingu täis ja mõtlesin kuidas nii elada saab.
Kaitseministeeriumi putkas ei õnnestunud mul kuidagi noormehele selgeks teha, et ma tulin paberile järgi mitte avaldust täitma. Mees muudkui ütles, et ma pean paberi ära täitma ja passi koopia ka neile andma. Proovisin siis igat moodi selgeks teha, et ma olen juba seda teinud ja ma tulin järgi juba paberile. Lõpuks jõudis talle kohale ja otsis minu paberi kaustast ülesse. Paberit lugedes ei saanud ma küll kohe aru mis seal kirjas. Ei leiagi praegu seda paberit üles. Aga tekst oli midagi sellist, et sellel ministeeriumil puuduvad vastuväited, et mina reisin Jaffnasse nendel kuupäevadel. Minu inglise keel vajas google translatori abi, et sellest aru saada.
Kõndisin bussijaama. Olin lugenud, et niiütelda luxbuss läheb välja kella seitsme paiku ja pilet 1600.- Bussis siis igalühel kindel istekoht ja konditsioneer ja telekatest pidi tulema Bollywoodi hitte. Otsustasin tavalise bussiga minna ehk semilux. Semilux nimetavad nad siis bussi milles 3 pluss 2 istet reas ja kõrged seljatoed. Pilet maksis 550.- ja välja läks kell 8 õhtul ja kell 5 hommikul pidi kohale jõudma. Bussijaamas olin juba kell 16 ja istusin niisama, et aega surnuks lüüa. Buss tuli õnneks kell 18 juba ette ja ronisin bussi ja läksin viimasesse pingiritta magama. Saingi vast tunni magada kui bussijuht tuli ja ütles, et nad veavad palju kaupa Jaffnasse ja kuna bussi tagumine ots hüppab palju siis seal keegi istuda ei saa ja panevad asjad sinna. Ronisin siis bussi keskele. Rahvast väga palju polnudki. Väljas hakkas vihma sadama. Sõit oli alguses väga sujuv ja hea ja magasin enamus aja. Mingi hetk olid sõdurid bussis ja kontrollisid kõigi dokumente. Andsin oma passi ja tõendi ja ütles, et tule kaasa ja bussist välja. Väljas oli siis telk kus laud ja naissõdurid laua taga kes siis täitsid raamatusse minu andmed ja loa andmed. Pass käis mitme käest käest kätte ja arutasid omavahel midagi. Lõpuks suutsid aru saada, et Estonia ongi riigi nimi kust ma pärit olin ja panid selle ka kirja. Kokku vast läks viis minutit ja terve buss ootas niikaua.
Tagasi bussi ja sõit jätkus aga tee oli nii hull, et ma ei oskagi kirjeldada kui hull. Tunne, et sõidetakse mööda munakiviteed kus siis ka veel suured augud ja buss sõidab umbes 60-70 km tunnis. Kuidagi suutsin ikkagi tukkuda. Õnneks jäi buss hiljaks ja jõudsime valges Jaffnasse.

20 päev. Trincomaleest Sigiryasse ja Kandysse.

Hommiku tõttasin Kandy bussi peale. Olin õnnelik, et buss oli ees ja ei pidanudki ootama. Muidugi buss läks alles tunni aja pärast välja. Sõitsin poolele teele, et Sigiriya teeotsas maha tulla ja kohaliku bussiga viimased 10 km sõita. Buss tuligi 10 minuti pärast ja oli paksult kooliõpilasi täis aga mahtus ikka peale. Kohale jõudes kohtusin ühe Tsehhi ja Austraalia paariga kes arutasid, et kas see varemete vaatamine ja mäkkeronimine on üldse seda raha väärt. Sri Lanka valitsuse jaoks on turistid raha lüpsimasinad. Enamus vaatamisväärsustes on turistidele väga kõrged hinnad ja iga aasta veel tõusnud. Kolm aastat tagasi oli piletihind 20usd aasta tagasi 25usd ja nüüd sellel aastal 30usd ehk 3300.- ruupiat. Mis te arvate palju Sri Lanka elanikele pilet maksab? Maksab 50.- ruupiat. Turistile maksab pilet 66 korda rohkem. Otsustasin, et põhimõtteliselt piletit ei osta ja lähen jalutan niisama ümber mäe. Teised ka keeldusid piletit ostmast.
Kõndisin siis mööda teed mis läheb ümber mäe. Hakkas vihma sadama päris kõvasti ja jooksin ühte turistinänni pakkuvasse poodi varju. Küsisin kas saan oma suure koti niikauaks siia jätta kui ma ringi käin. Oldi nõus. Ootasin, et vihm vaiksemaks jääb ja rääkisin natuke müüja tüdrukuga. Hinnad olid poes kallid nagu ikka kui turistidele suunatud aga tüdruk sai ainult 10000.- ruupiat palka. Kahju temast. Vihm jäi järele ja läksin jalutama. Nägin metsas tee ääres suuremaid ahve kes hüppasid puult puule. Sellise hooga, et imestasin kuidas nad haiget ei saa. Jõudsin mäe teise külge kus oli sissekäik ja väike tekst, et sissepääsu pole. Tõkkepuu oli üleval ja mõtlesin, et lähen sisse ja kui keegi tuleb vastu siis ütlen, et ei näinud silti ja lähen tagasi. Jõudsin ilma kedagi kohtamata varemete juurde välja ja vaatasin all ringi. Siis otsustasin mäkke ronida. Päris üles ei jõudnudki, sest valvur tuli vastu ja ütles, et nad sulgevad. Aga mis teha. All kohtasin ühte väikest india seltskonda kes rentinud minibussi juhiga ja külastavad erinevaid turismiobjekte. Kurtsid ka, et piletid nii kallid igal pool. Kuigi India inimestele maksab pilet 1600.- Küsisid kust pärit ja jne. Tuli nende buss ja küsisid kuhu ma edasi lähen. Ütlesin, et tahan homseks Colombosse jõuda ja täna proovin poolel teel Kandys ööbida. Pakkusid, et nad sõidavad Kandysse ööbima ja ma võin nendega tulla. See oli küll hea pakkumine. Korjasin ainult oma koti veel poest ülesse. Tee peal rääkisime niisama maast ja ilmast ja nad tahavad tulla euroopasse reisile. Vahetasime kontakte. Autojuht oli hea ja sõitis väga sujuvalt ja rahulikult. Poolel teel sõime ühes Hotelis mis pole mingi hotell vaid Sri Lankalased nimetavad millegipärast teeäärseid toidukohti nii.
Kandys jätsime hüvasti ja kõndisin oma vanasse ööbimispaika. Õnneks oli neil vaba tuba ja kolisin sisse. Polnudki jõudu enam midagi teha ja ronisin voodisse. Tore, et sain nende bussiga Kandysse muidu oleks arvatavasti alles poolel teel.

19 päev. Teine päev Trincomalees

Trincomalee külastamine oli kuidagi negatiivselt alanud haiguse ja vaevalise kohalejõudmise tõttu. Ei teadnud kas tuju on veel kauemaks siia jääda ja mõtlesin, et otsustan päeva jooksul. Õnneks oli kurguvalu natuke järgi andnud ja sain juba süüa ja juua ilma suurema valuta. Kõndisin linnas ringi. Ma ei mäletanudki, et ka see linn oli sõjapiirkond. Kahjuks ma ei tea mis aastatel kelle käes linn oli. Mõtlesin, et leian mõne inimese kes äkki tahab sellest rääkida ja kuuleb ka niiütelda sõja teise poole arvamust. Kahjuks pidin selles osas pettuma. Ma ei tea kas siis sõja või millegi muu pärast ei õnnestu leida inimest kes inglise keelt niimoodi räägiks, et jõuaks maast kus ma tulen ja kas mulle Sri Lanka meeldib, kaugemale. See ei sega neid muidugi tahtmast suhelda ja tulevad ise tihti ligi. Tihti lihtsalt küsitakse kust. Mis siis tähendab kust maalt ma tulen.
Kõndisin linnas ringi. Sõdurite poste oli piisavalt aga minu jaoks kuidagi rohkem positiivne kui negatiivne. Kõik kannavad automaate ja keeleoskus terest ka kaugemale ei ulatu. Vahest olen proovinud teed küsida.
Aeg tarkuseteraks. Alati küsi ikka teed mitmelt inimeselt ja ära küsi küsimust kus vastus küsimusele on juba küsimuses sees. Näiteks kunagi ära küsi kas pood on kümneni lahti. Sest tihti saad vastuseks kümneni või jah ja hiljem selgub, et hoopis kella üheksani oli lahti.
Kõndisin mööda linna ja nägin palju igasuguseid mootoratta ja tuk tuki parandus töökodasi. Väga põnev oli vaadata. Linna ühes poolsaare otsas on vana Hollandlaste fort ja mõtlesin seda vaatama minna. Käisin hotellist läbi ja otsustasin veel ühe öö Trincomalees veeta ja ütlesin seda omanikule.
Kindlus oli ka mägi niiet mõtlesin, et saan hea vaate. Lähemale jõudes selgus, et see suur sõjaväeosa aga tee keskelt üles mäkke on vabakasutuses ja väga palju rahvast liikus mööda teed. Hirved olid lahtiselt igal pool ja inimesi ei kartnud. Muidugi okastraati kõik kohad täis ja ma loodan, et nad endale viga ei tee. Selgus, et üleval mäeotsas oli tempel.Täna oli ka riiklik püha siis võimalik, et see oligi seotud usuga ja sellepärast niipalju rahvast. Nautisin mäeotsas vaadet ja kõndisin ümber templi. Sisse ei läinud. Nägin ka tänase päeva esimesi turiste. Polnud seljakotireisijad. Eile olin näinud ka ühte noormeest panka minemas ja samuti polnud seljakotireisija.
Linnas oli palju erinevaid ÜRO harusi. Autod on neil uued ja korralikud ja ei lähe kohaliku autopargiga üldse kokku. Niipalju kui nägin siis kõik töötajad ainult kohalikud. Ühe eramu katusel oli suur kile vihma kaitseks ÜRO logodega. Keegi oli endale teistmoodi abi ÜRO kohalolekust saanud.
Jalutasin linna tagasi ja väikse ringiga koju. Arvan, et rohud olid mind natuke uimaseks teinud ja tundsin ennast väsinuna. Ostsin saiakesi kuna õhtusöögi jaoks üldse isu ei olnud.

17 ja 18 päev Hikkaduwast Trincomaleesse

Panen kaks päeva kokku sest need lihtsalt sulasid kokku.
Päev ei alanud kuidagi kurjakuulutavalt. Sain kuidagi ikka enne kaheksat üles ja maksin peremehele ja jätsin perega hüvasti. Bingo jooksis rannas ringi ja paistis temaga kõik korras olevat. Seda oli tore näha. Kõndisin bussipeatusesse ja ca viie minuti pärast tuligi üks Colombo buss. Neid sõidab nii palju ja tihti mööda rannikut. Bussijuht oli vist vana rallisõitja ja oli ikka veel oma liistude juures. Igaljuhul uni oli kohe pühitud. Buss sõitis vist üle kahe tunni Colombosse ja selle ajal möödusime lugematul hulgal teistest bussidest ja autodest ja mootorratastest. Heal juhul paar autot möödus meist. Vahest tundub uskumatu, et vana logu buss on kõige kiirem transpordivahend. Ega siis buss enamus peatustes seisma jää vaid väga väikse hoo pealt hüpatakse maha ja peale. Uksed kinni ei käi ja polegi sellist bussi näinud. Paljudes bussides on viis istet reas. Kolm ja kaks. Istme laius on ikka kohalikke inimeste järgi tehtud. Mina oma laiusega võtan umbes 1,5 istet ära.
Õnneks saan google mapsi oma telefoniga kasutada ja teadsin õiges kohas nuppu vajutada ja buss jäi täitsa seisma sest piletimüüja hõikas bussijuhile midagi minu kohta arvatavasti ja ronisin oma suure kotiga maha. Oligi vaja ainult ca 50 meetrit Kaitseministeeriumi juurde kõndida. Kohapeal selgus, jutud samal päeval või halvemal juhul järgmine päev põhja sõidu loa kättesaamisest ei vasta enam tõele ja läheb 3 tööpäeva. Minu juhul veel neli kuna mingi püha neil jälle vahepeal. Proovisin laua taga olevat kutti seebitada,et kas kuidagi moodi varem ei saaks. Terve ruum oli sõdureid täis ja üks tuli ja hakkas tõsisel moel uurima, et miks mul vaja üldse sinna Jaffnasse sõita. Kutt laua taga siis helistas sellele kes lube välja kirjutab ja ei õnnestunud teda ka veenda, et ma loa kuidagi varem kätte saaksin.
Plaanid olid metsas. Olin lootnud õhtu otsebussiga Jaffnasse sõita. Bussid pidid olema suured ja uued ja sõitma kokku 13 tundi, et hommikuks kella 8 paiku oleks kohal olnud ja hotelli otsinud. Nüüd ei osanud midagi teha. Kõndisin natuke sihitult, et leida murulapp kuhu maha istuda ja mõelda mida teha. Aga tegu oli suurlinnaga ja murust polnud jälgegi.Küll oli terve linn relvastatud sõdureid täis nagu poleks sõda ametlikult lõppenud. Üks tänav oli tõketega täitsa kinni pandud ja tekst, et kõrgendatud julgeoleku tsoon. Miljon tuki meest tahtsid mu tähelepanu aga ignoreerisin neid. Lihtsalt ei suuda viisakas vahest olla ja kõigile ei aitäh vastata kui seda 10 korda minutis peab tegema. Enamus alustab veel, et hei mister kuidas läheb. Kust sa pärit oled ja ega sa tuk tukiga kuhugi sõita ei taha. Istusin koledasse kohvikusse maha ja jõin pepsi ja vaatasin oma raamatut. Selgus,et üks odav öömaja 50 meetri kaugusel. Vaatasin selle koha üle. Tulin jooksuga välja. Ühene tuba oli 400.- ja kahene mis ainukesena vaba 685.- Tuba käis lukku imepisikese tabalukuga ja suur suur silt uksel,et varastatud asjade eest nemad ei vastuta. Tuba nägi välja nagu viimati oleks selles toas remonti tehtud enne minu sündi ja aken oli laudadega väljaspoolt kinni löödud ja suured trellid ees. Niipalju kui telekast näinud meenutas väga vene aja vangla kambrit.
Ei teadnud üldse mida teha. Linn ei meeldinud üldse. Ikkagi suurlinn. Jõudsin kogematta raudteejaama ja leidsin tikitud Sri Lanka politsei embleemi maast mis kõigil politseinikel käise peal. See leid tegi korra päeva rõõmsaks ja panin embleemi kotti.
Nägin, et järgmine rong väljub põhja suunas ja poolel teel ümber istudes jõuaksin Sigirya lähedale välja mida ma ka tahtsin kindlasti näha ja mõtlesin siis järgmine päev sealt edasi Trincomaleesse. Jõudsin kella viieks Mahosse ja sealt pidin rongi vahetama, et sõita Gal Oyasse. Mõtlesin siis sealt vaadata öömaja vöi edasisõitu Sigiriyasse. Rong oligi ees ja ostsin pileti mis maksis kõigest 18.50 Selgus,et kaubarong millele üks reisivagun otsa pandud. Mina ja ainult kaks noort kutti olimegi vagunis. Rongisõit võttis meeletu aja kuna rong sõitis juba 30-40 kilomeetrit tunnis ja igas jaamas ootasime vastutulevat rongi, et see mööda lasta. Muidugi läks pimedaks. Ilus oli sõita küll, et aknast metsa poole vaadates olid lendavad tähed ehk helendavad putukad ja üles vaadates tähistaevas. Vaatasin täpsemat kaarti telefonis ja selgus,et peale raudteejaama ja paari elamu ongi kogu mu lõpppeatus. Õnneks selgus, et rong läheb edasi Trincomaleesse. Ainus viga, et rong ootab minu peatuses 2,5 tundi kui edasi läheb teine rong. Õnneks olid jaamatöötajad väga sõbralikud ja istusin nende ruumis ja ajasin juttu. Jätsin asjad nende ruumi ja tukkusin väljas pingil. Mööda rööpaid tuli lehm ja kõndis jaamast mööda ise kogu aeg rööbaste vahel nagu rong.
Tuli rong teiselt poolt mis sõitis pealinna. Rong oli rahvast täis ja ootasid peatuses peaaegu 45 minutit teist rongi teisest harust,et ka sealt reisijad peale võtta. Kunagi ei ole kindel kuna rong lõppjaama jõuab. Kas siis tund või paar hiljem plaanipärasest.
Sama rong sesisis kõrvalharul millega siia olin jõudnud. Töölised ütlesid, et see sama läheb ka edasi Trincosse ja võin juba rongi tukkuma minna aga rongis pole elektrit ja ole oma kottidega ettevaatlik. Sõlmisin siis rihmad ümber istme jalgade ja panin ka käed koti sangadest läbi ja tukkusin oma kottide seljas niipalju kui õnnestus. Rong hakkasgi varsti sõitma ja magamine muutus üha raskemaks. Rahvast tuli ka peatustes juurde. Selgus,et rong jõuab alles kell viis hommikul Trincosse. See ol raske sõit. Olin väga väsinud aga rong raputas piisavalt ja ikka mures ka oma asjade pärast. Jõudsime 5:30 Trincosse.
Rongijaam oli kottpime ja ka tee linna. Olin saanud oma tühja telefoniakut vahepeal arvutiga laadida ja lootsin oma gps ja raamatu peale, et öömaja leida. Paar tuki meest oli ka jaamas aga nägid röövlite moodi välja ja tundus turvalisem kõndida kottpimedas linnas koos haukuvate ja urisevate koertega. Koerad päev otsa magavad sest kuum ja siis öösel tegijad. Enesetunne oli kehv magamatusest ja nohu ja köha ja jube kurguvalu tegid liiga. Navigatsioon näitas, et öömaja kõrval kuhu jõuda tahtsin asus haigla. Mõtlesin, et lähen näitan oma kurku, et mis rohtu osta sest juuagi enam hästi ei saanud. Ühe mootoratturi käest küsisin viimased 500 meetrit teed sest ei tahtnud telefon helendamas kogu aeg kõndida. Äkki mõnel tekib tahtmine omale saada. Mootorattur viskas mind haiglasse ära. Haigla ees olid automaatidega sõdurid ja juhatasid mind õigesse kohta ehk esmaabisse. Seal kuulas arst mu ära. Vaatas kurku ja vangutas pead ja täitis paberid ja kirjutas mind haiglasse sisse. Näidati voodi kätte ja üteldi,et varsti tuleb doktor ja vaatab mind üle. Jäin kohe magama voodisse. Arvan, et tukkusin pool tundi siis ajas arst üles. Kuulas mind ja vaatas kurku ja küsis tervise kohta igasuguseid küsimusi. Ütles, et kontrolliks mind ikka põhjalikult. Tõi mulle tabletid ja ütles, et kraanivesi pole hea ja pean ise vett sööklast ostma. Tõin vee ja võtsin oma tabletid ära ja jäin jälle tukkuma. Varsti tuli vist peaarst ja peatus iga voodi juures ja iga inimese personaalne arst siis rääkis mis diagnoos ja mis ravi kasutada. Kui arstid omavahel räägivad siis inglise keeles. Hiljem tehti EKG, kopsudest röntgen, andsin uriiniproovi ja veenist võeti veri. Selgus õnneks, et kõik korras ja arst kirjutas paberi rohtude nimedega mis vaja osta ja ütles umbkaudsed hinnad, sest ütles, et võibolla küsivad turistidelt rohkem raha.
Haigla oli vana ja meenutas vene aja haiglat. Lagesi seinu oli arvatavasti värvitud viimati 10 aastat tagasi. Aga arstid sõbralikud ja tehnika tundus uus olevat. Kui tõsisem häda oleks olnud ja mitmeks päevaks oleks pidanud haiglasse jääma oleks privaathaigla otsinud.
Kõik paberid anti kaasa ja kirjutati haiglast välja. Loomulikult on mul reisi tervisekindlustus aga kõik oli tasuta.
Kell oli kolme paiku kui öömaja hakkasin otsima. Linnas oli vähe öömaju ja oli sobilikku raske leida. Linnast 6km kaugusel on ilus rand ja seal öömaju rohkem aga enam ei tahtnud rannapuhkust.
Lõpuks leidsin öömaja mille eest küsiti 1000.- öö eest. Hotellis oli vast 20 tuba aga kõigil oli midagi häda. Ühes toas ei töötanud kraanikausi segisti. Ühes toas polnud moskiitovõrku ja ühes toas ei töötanud wc poti loputus. Lõpuks leidsin toa aga pirn oli vannitoas katki ja vend lubas korda teha. Selle asemel, et pirn vahetada, vend pani vannituppa kandelambi. Kõik olid väiksed vead ja ma ei saa aru miks nad ära asju ei paranda. Kui asjad oleks korras olnud ja ka seinad lähimal ajal värvitud oleks täitsa korralik hotell olnud. Panin asjad tuppa ära ja läksin õue ja ostsin oma rohud. Rohte müüdakse paljudes kohtades ja ilma retseptita. Maksin hunniku tablettide eest 450.- Ikka oli väsimus öisest rongisõidust ja läksingi ära seitsme ajal magama.
Ärkasin kell kümme ja mõtlesin pool tundi jalutada. Omanik pistis pea oma ruumist välja ja ütles,et välisuks on lukus. Küsisin võtme ja lubasin pärast ukse sulgeda ja vôtme sissepoole ette jätta. Kõndisingi nii pool tundi. Väljas oli pilves ja vihma sadanud ja panin esimest korda pusa selga ja pikad püksid.
Tulin koju ja lugesin natukene telefonist uudiseid ja varsti magama.

16 päev Hikkaduwa

Tõusin kümne paiku ja nägin ka kohe naabrit Erikut, kes andis minu Lonely Planeti tagasi mille olin talle eelmine õhtu andnud. Ütles,et on juba kolm päeva siin olnud ja pakib asjad ja liigub mööda rannikut edasi ida poole. Jätsin temaga hüvasti sõin hommikust ja võtsin muusika ja läksin jalutasin mööda randa silmapiirini ja tagasi.Kuulasin erinevaid palu ja mõtlesin,et naljakas kui paljud lood on mingi kindla sündmusega, aja ja mälestustega seotud. Vahest olnud, et mõni muusikalooga meenuvad positiivsed mälestused ja mõnel inimesel sama looga negatiivsed. Igaljuhul olid rannas lemmikuteks Dago, Jäääär ja Tõnis Mägi eestikeelsete lugude pärast juba kuna eesti keelt kuuleb väga harva. Goldplay Yellow kuna meenus kohe video ja mäletasin,et kui ma seda videot üldse esimest korda kuulsin nägin meeldis mulle selle video lihtsus ja nüüd ise niimoodi rannas kõndimas ja viimane lugu mis meeldis väga on Thievery Corporationi lugu Until The Morning. Muidugi enamus Thievery lugusi meeldib hetkel kuulata.
Ja oligi peale jalutamist pool päeva läinud. Rääkisin veel omanikuga ja oli oma koera Bingo pärast mures, et loid ja pole söönud midagi täna. Tal oli lahe süsimust koer ja olin koeraga eelmine päev rannas mänginud. Kui eile pimedas koju jõudsin oleks äärepealt koerale peale astunud kui koer minu toa ukse ees matil magas ja ühtegi häält ei teinud. Üldse oli väga lahe pere kes seda kohta pidas. Poeg ca 7 aastane ja tütar vast kahene. Eelmine õhtu kirjutasin õues arvutiga ja tütar tuli vaatama mis ma teen.Näitasin talle Shaun the sheepi aga rohkem pakkus huvi,et saaks ise klahve vajutada. Lapsed ühesugused igalpool maailmas.
Kui pimedaks läks käisin arvutiga õhtust söömas kus ka wifi oli ja lugesin uudiseid ja kirjutasin oma päeva üles. Hiljem lamasin lamamistoolis rannas ja kuulasin muusikat ja vahtisin tähti. Tahtsin hommikul vara tõusta,et Colombosse sõita ja läksin poole üheteist paiku magama.