Ärkasin ja vaatasin, et kuidagi paremaks ikkagi ei lähe ja pöördun arstide poole, et abi saada. Võtsin tuktuki ja sõitsin haiglasse mis asus kesklinnas. Rahvast oli palju aga kui rääkisin oma mure ära siis juhatati mind kõigist ette ja jälle kirjutati haiglasse sisse. Haigla nii kole välja ei näinud nagu Trincomalees aga ikkagi piisavalt hull. Eraldi palateid polnud ja kogu osakond oli üks suur ruum koos 30 voodiga.
Kolm arsti kuulas mind ära järjest ja küsisid täpselt samu küsimusi ja lõpuks hakkasin pisut juba närviliseks sellest muutuma. Ma ei tea miks neil selline süsteem. Selgus, et vererõhk oli 90-60 ja sellest siis jamad. EKG oli korras õnneks. Panti tilguti alla. Muidugi kuidagi ei leitud veeni üles. Ega mul ei olegi eriti veene näha aga arvan, et eriti veel kui vererõhk madal.
Haiglas oli selles mõttes tore, et sai inimestega suhelda mida ma mitu päeva polnud teinud. Kõrvalhoones oli õdede kool ja noored kutid käisid pidevalt juttu rääkimas. Eks ma nende jaoks eksootika ole. Muidugi eestist pole keegi midagi kuulnud. Aga kõige raskem on neile selgeks teha, et miks ma abielus pole. Igaljuhul oleks kõvasti lihtsam olnud kui oleks ütelnud, et olen abielus. Eriti veel, et lapsed ja pole abielus. Arvan, et nad ei saanud magadagi nüüd öösel. Magasin ise öö hästi.
No comments:
Post a Comment