Panen kaks päeva kokku sest need lihtsalt sulasid kokku.
Päev ei alanud kuidagi kurjakuulutavalt. Sain kuidagi ikka enne kaheksat üles ja maksin peremehele ja jätsin perega hüvasti. Bingo jooksis rannas ringi ja paistis temaga kõik korras olevat. Seda oli tore näha. Kõndisin bussipeatusesse ja ca viie minuti pärast tuligi üks Colombo buss. Neid sõidab nii palju ja tihti mööda rannikut. Bussijuht oli vist vana rallisõitja ja oli ikka veel oma liistude juures. Igaljuhul uni oli kohe pühitud. Buss sõitis vist üle kahe tunni Colombosse ja selle ajal möödusime lugematul hulgal teistest bussidest ja autodest ja mootorratastest. Heal juhul paar autot möödus meist. Vahest tundub uskumatu, et vana logu buss on kõige kiirem transpordivahend. Ega siis buss enamus peatustes seisma jää vaid väga väikse hoo pealt hüpatakse maha ja peale. Uksed kinni ei käi ja polegi sellist bussi näinud. Paljudes bussides on viis istet reas. Kolm ja kaks. Istme laius on ikka kohalikke inimeste järgi tehtud. Mina oma laiusega võtan umbes 1,5 istet ära.
Õnneks saan google mapsi oma telefoniga kasutada ja teadsin õiges kohas nuppu vajutada ja buss jäi täitsa seisma sest piletimüüja hõikas bussijuhile midagi minu kohta arvatavasti ja ronisin oma suure kotiga maha. Oligi vaja ainult ca 50 meetrit Kaitseministeeriumi juurde kõndida. Kohapeal selgus, jutud samal päeval või halvemal juhul järgmine päev põhja sõidu loa kättesaamisest ei vasta enam tõele ja läheb 3 tööpäeva. Minu juhul veel neli kuna mingi püha neil jälle vahepeal. Proovisin laua taga olevat kutti seebitada,et kas kuidagi moodi varem ei saaks. Terve ruum oli sõdureid täis ja üks tuli ja hakkas tõsisel moel uurima, et miks mul vaja üldse sinna Jaffnasse sõita. Kutt laua taga siis helistas sellele kes lube välja kirjutab ja ei õnnestunud teda ka veenda, et ma loa kuidagi varem kätte saaksin.
Plaanid olid metsas. Olin lootnud õhtu otsebussiga Jaffnasse sõita. Bussid pidid olema suured ja uued ja sõitma kokku 13 tundi, et hommikuks kella 8 paiku oleks kohal olnud ja hotelli otsinud. Nüüd ei osanud midagi teha. Kõndisin natuke sihitult, et leida murulapp kuhu maha istuda ja mõelda mida teha. Aga tegu oli suurlinnaga ja murust polnud jälgegi.Küll oli terve linn relvastatud sõdureid täis nagu poleks sõda ametlikult lõppenud. Üks tänav oli tõketega täitsa kinni pandud ja tekst, et kõrgendatud julgeoleku tsoon. Miljon tuki meest tahtsid mu tähelepanu aga ignoreerisin neid. Lihtsalt ei suuda viisakas vahest olla ja kõigile ei aitäh vastata kui seda 10 korda minutis peab tegema. Enamus alustab veel, et hei mister kuidas läheb. Kust sa pärit oled ja ega sa tuk tukiga kuhugi sõita ei taha. Istusin koledasse kohvikusse maha ja jõin pepsi ja vaatasin oma raamatut. Selgus,et üks odav öömaja 50 meetri kaugusel. Vaatasin selle koha üle. Tulin jooksuga välja. Ühene tuba oli 400.- ja kahene mis ainukesena vaba 685.- Tuba käis lukku imepisikese tabalukuga ja suur suur silt uksel,et varastatud asjade eest nemad ei vastuta. Tuba nägi välja nagu viimati oleks selles toas remonti tehtud enne minu sündi ja aken oli laudadega väljaspoolt kinni löödud ja suured trellid ees. Niipalju kui telekast näinud meenutas väga vene aja vangla kambrit.
Ei teadnud üldse mida teha. Linn ei meeldinud üldse. Ikkagi suurlinn. Jõudsin kogematta raudteejaama ja leidsin tikitud Sri Lanka politsei embleemi maast mis kõigil politseinikel käise peal. See leid tegi korra päeva rõõmsaks ja panin embleemi kotti.
Nägin, et järgmine rong väljub põhja suunas ja poolel teel ümber istudes jõuaksin Sigirya lähedale välja mida ma ka tahtsin kindlasti näha ja mõtlesin siis järgmine päev sealt edasi Trincomaleesse. Jõudsin kella viieks Mahosse ja sealt pidin rongi vahetama, et sõita Gal Oyasse. Mõtlesin siis sealt vaadata öömaja vöi edasisõitu Sigiriyasse. Rong oligi ees ja ostsin pileti mis maksis kõigest 18.50 Selgus,et kaubarong millele üks reisivagun otsa pandud. Mina ja ainult kaks noort kutti olimegi vagunis. Rongisõit võttis meeletu aja kuna rong sõitis juba 30-40 kilomeetrit tunnis ja igas jaamas ootasime vastutulevat rongi, et see mööda lasta. Muidugi läks pimedaks. Ilus oli sõita küll, et aknast metsa poole vaadates olid lendavad tähed ehk helendavad putukad ja üles vaadates tähistaevas. Vaatasin täpsemat kaarti telefonis ja selgus,et peale raudteejaama ja paari elamu ongi kogu mu lõpppeatus. Õnneks selgus, et rong läheb edasi Trincomaleesse. Ainus viga, et rong ootab minu peatuses 2,5 tundi kui edasi läheb teine rong. Õnneks olid jaamatöötajad väga sõbralikud ja istusin nende ruumis ja ajasin juttu. Jätsin asjad nende ruumi ja tukkusin väljas pingil. Mööda rööpaid tuli lehm ja kõndis jaamast mööda ise kogu aeg rööbaste vahel nagu rong.
Tuli rong teiselt poolt mis sõitis pealinna. Rong oli rahvast täis ja ootasid peatuses peaaegu 45 minutit teist rongi teisest harust,et ka sealt reisijad peale võtta. Kunagi ei ole kindel kuna rong lõppjaama jõuab. Kas siis tund või paar hiljem plaanipärasest.
Sama rong sesisis kõrvalharul millega siia olin jõudnud. Töölised ütlesid, et see sama läheb ka edasi Trincosse ja võin juba rongi tukkuma minna aga rongis pole elektrit ja ole oma kottidega ettevaatlik. Sõlmisin siis rihmad ümber istme jalgade ja panin ka käed koti sangadest läbi ja tukkusin oma kottide seljas niipalju kui õnnestus. Rong hakkasgi varsti sõitma ja magamine muutus üha raskemaks. Rahvast tuli ka peatustes juurde. Selgus,et rong jõuab alles kell viis hommikul Trincosse. See ol raske sõit. Olin väga väsinud aga rong raputas piisavalt ja ikka mures ka oma asjade pärast. Jõudsime 5:30 Trincosse.
Rongijaam oli kottpime ja ka tee linna. Olin saanud oma tühja telefoniakut vahepeal arvutiga laadida ja lootsin oma gps ja raamatu peale, et öömaja leida. Paar tuki meest oli ka jaamas aga nägid röövlite moodi välja ja tundus turvalisem kõndida kottpimedas linnas koos haukuvate ja urisevate koertega. Koerad päev otsa magavad sest kuum ja siis öösel tegijad. Enesetunne oli kehv magamatusest ja nohu ja köha ja jube kurguvalu tegid liiga. Navigatsioon näitas, et öömaja kõrval kuhu jõuda tahtsin asus haigla. Mõtlesin, et lähen näitan oma kurku, et mis rohtu osta sest juuagi enam hästi ei saanud. Ühe mootoratturi käest küsisin viimased 500 meetrit teed sest ei tahtnud telefon helendamas kogu aeg kõndida. Äkki mõnel tekib tahtmine omale saada. Mootorattur viskas mind haiglasse ära. Haigla ees olid automaatidega sõdurid ja juhatasid mind õigesse kohta ehk esmaabisse. Seal kuulas arst mu ära. Vaatas kurku ja vangutas pead ja täitis paberid ja kirjutas mind haiglasse sisse. Näidati voodi kätte ja üteldi,et varsti tuleb doktor ja vaatab mind üle. Jäin kohe magama voodisse. Arvan, et tukkusin pool tundi siis ajas arst üles. Kuulas mind ja vaatas kurku ja küsis tervise kohta igasuguseid küsimusi. Ütles, et kontrolliks mind ikka põhjalikult. Tõi mulle tabletid ja ütles, et kraanivesi pole hea ja pean ise vett sööklast ostma. Tõin vee ja võtsin oma tabletid ära ja jäin jälle tukkuma. Varsti tuli vist peaarst ja peatus iga voodi juures ja iga inimese personaalne arst siis rääkis mis diagnoos ja mis ravi kasutada. Kui arstid omavahel räägivad siis inglise keeles. Hiljem tehti EKG, kopsudest röntgen, andsin uriiniproovi ja veenist võeti veri. Selgus õnneks, et kõik korras ja arst kirjutas paberi rohtude nimedega mis vaja osta ja ütles umbkaudsed hinnad, sest ütles, et võibolla küsivad turistidelt rohkem raha.
Haigla oli vana ja meenutas vene aja haiglat. Lagesi seinu oli arvatavasti värvitud viimati 10 aastat tagasi. Aga arstid sõbralikud ja tehnika tundus uus olevat. Kui tõsisem häda oleks olnud ja mitmeks päevaks oleks pidanud haiglasse jääma oleks privaathaigla otsinud.
Kõik paberid anti kaasa ja kirjutati haiglast välja. Loomulikult on mul reisi tervisekindlustus aga kõik oli tasuta.
Kell oli kolme paiku kui öömaja hakkasin otsima. Linnas oli vähe öömaju ja oli sobilikku raske leida. Linnast 6km kaugusel on ilus rand ja seal öömaju rohkem aga enam ei tahtnud rannapuhkust.
Lõpuks leidsin öömaja mille eest küsiti 1000.- öö eest. Hotellis oli vast 20 tuba aga kõigil oli midagi häda. Ühes toas ei töötanud kraanikausi segisti. Ühes toas polnud moskiitovõrku ja ühes toas ei töötanud wc poti loputus. Lõpuks leidsin toa aga pirn oli vannitoas katki ja vend lubas korda teha. Selle asemel, et pirn vahetada, vend pani vannituppa kandelambi. Kõik olid väiksed vead ja ma ei saa aru miks nad ära asju ei paranda. Kui asjad oleks korras olnud ja ka seinad lähimal ajal värvitud oleks täitsa korralik hotell olnud. Panin asjad tuppa ära ja läksin õue ja ostsin oma rohud. Rohte müüdakse paljudes kohtades ja ilma retseptita. Maksin hunniku tablettide eest 450.- Ikka oli väsimus öisest rongisõidust ja läksingi ära seitsme ajal magama.
Ärkasin kell kümme ja mõtlesin pool tundi jalutada. Omanik pistis pea oma ruumist välja ja ütles,et välisuks on lukus. Küsisin võtme ja lubasin pärast ukse sulgeda ja vôtme sissepoole ette jätta. Kõndisingi nii pool tundi. Väljas oli pilves ja vihma sadanud ja panin esimest korda pusa selga ja pikad püksid.
Tulin koju ja lugesin natukene telefonist uudiseid ja varsti magama.
No comments:
Post a Comment