15-27 märts. Varkala

Hommikul käisin Thivandurumis ringi. Küsisin raudteejaamast kuna rong Varkala läheb ja kella kahene rong tundus sobiv olevat. Nüüd oli vaja leida ainult kasutatud mootorataste müüja. Kõndisin mööda tänavat ja nägin euroopalikku poodi kus müüdi rehve. Astusin sisse ja rääkisin Enfieldidest umbes pool tundi juttu kuna kliente polnud. Selgus, et rataste hinnad on tõusnud viimaste aastatega kahekordseks. Ei tahtnud seda uskuda aga mees ütles, et uued rattad pole enam nii head ja see ka põhjuseks. Ütles, et korraliku ratta hind algab 60 tuhandest mis siis 1000eur. Ütles, et tal sõbra paranduskoda lähedal ja mine uuri sealt.Kõndisingi umbes kilomeetri sinna ja selgus, et jutt täitsa õige. Nägin ühte kohalikku kes parandama tuli ratast ja ta ütles, et ostis ratta 3 aastat tagasi 30 tuhande eest ja nüüd saaks vast pea 60 tuhat kui müüa tahaks. Matsin oma mootoratta mõtte maha ja läksin hotelli asju pakkima, et rongile jõuda. Väga kuum oli ja õhk ei liikunud.
Ostsin rongis odava pileti mis maksis 30.- aga ainult viimane ja esimene vagun olid niiütelda odavad ja ülerahvastatud. Sain ikka istekoha. Oleks võinud muidugi lolli turisti mängida ja paremasse klassi ronida aga polnud hullu. Rong sõitis 40min ja ühe kohaliku abiga sain õiges kohas maha. Tukimehed küsisid 2km eest 60-70 mis tundus kallis ja mõtlesin natuke kõndida ja mõne tuki eemalt äkki odavamalt saada. Mingi kutt tuli rääkima aga ignoreerisin teda kuna ei jõudnud tukimeestele enam ei ütelda. Sõitis 10 sekundi pärast kõrvale ja ütles, et tal sõbral külalismaja ja ta viib mu tasuta kohale aga pole mingit kohustust sinna jääda kui koht ei meeldi. Sõitsimegi siis sinna. Hästi tore ja sõbralik kutt oli ja muidkui rääkis terve tee. Tema inglise keel ka oli väga hea. Jõudsimegi kohale ja öömaja oli täiesti korralik ja öö 300.- ja mingit taxi ei lisandu. Kirjutasin ennast sisse mis on siin omaette nali ikka. Ma arvan, et umbes 30 lahtrit vaja täita alates viisa numbrist ja kohast kus maandusid indias.
Öömaja omanik Stanley oli ka väga tore ja käinud Rootsis kus tal sõbrad ja ka Kopenhaagenis ja oli kohtadest millest rääkida. Hiljem kõndisin ranna poole ja olin ka seda varem kuulnud, et see kohta kutsutakse Varkala cliff ehk kalju, ja seal kaljul ma siis äkki seisingi. All oli rannariba ja üleval palju restorane koos väikeste poodidega kus müüdi igasugu ehteid ja riideid. Ei mäletagi millises restoranis sõin aga valik oli väga suur ja erinevaid euroopa toite väga palju. Loomuliklt ka india toite. Hinnad ca 150-200 kanti ehk 2.5 nii 3.5 euro kanti mis muidugi india mõistes kallis. Sõin korralikult ja läksin tagasi öömaja juurde ja sain oma wifi paroolid ja internetti uudiseid lugema. Tundus hea koht olevat jälle patareisi laadida. Mõtlesin, et jään vast nii 4-5 päevaks Varkala.
Lõpuks sai 4-5 päeva plaanist 13 ööd aga kõigest kirjutan natuke hiljem miks siis nii pikaks läks. Aga muidugi oli väga lahe ja kahju lahkuda. Ja et tore oli sai nii kaua viibitud Varkalas. Sain uute inimestega tuttavaks. Alguses Stevega ja kelle kaudu siis Nicolaiga ja Lathikaga kes siin juba seitse aastat elanud. Nicolai prantslane ja naine kohalik. Käisime paaril korral nende juures külas ja väga tore oli. Plaanivad nüüd Prantsusmaale mõneks ajaks kolida. Naise jaoks muidugi raske. Neil ka kaks poissi kes siis lähevad prantsusmaal kooli,
Stevega saime õhtuti kokku ja sõime koos õhtust.
Üks õhtu sööma minnes kohtusin öömaja värava juures ühte kutti kahe tüdrukuga kes küsisid kas restorane siin on ja kuhu poole jääb. Ütlesin, et ei tea küll, et siin restorane oleks. Ütlesin, et natuke maad minna ja olen ka ise sinnapoole teel. Küsisin kust pärit olete siis tüdrukud olid taanist ja poiss Eestist. Korra käis peast läbi mõte, et teha knalja, et tean Eestit päris hästi ja tean ka palju sõnu jne. aga ütlesin, et mina ka Eestist. Kutt ei uskunud algul arvas, et teen nalja nagu restoranide kohta paar minutit tagasi. Alguses ei suutnud millegipärast ma üldse eesti keeles temaga rääkida ja vast tunni rääkisime inglise keeles. Tagantjärgi mõeldes uskumatu. Kui telefoniga rääkinud olen siis pole küll probleemi eesti keele peale ümber lülituda.
Kuti nimi oli Erki ja koos me siis aega viitsime.
Kolm rootsi tüdrukut kolis minu hotelli. Veel kaks leedu meest ja "kanaada" india poiss. Vaikselt saime rohkem üksteisega tuttavaks.
Mootorattad tulid äkki jälle päevakorda ja oli valida kolme Royal Enfieldi vahel. Üks saksa kutt müüs oma ratast aga registreerimistunnistus puudu ja polnud ka parimas korras ratas. Tahtis 25000.-
Teine oli heas korras ja müüs üks kohalik baaripidaja aga oli ka turisti käes olnud ratas. Küsis 32000.-
Kolmas oli hotelliomaniku sõbra ratas mis samuti turisti käes olnud. Suure paagiga mis muidu pluss aga arvestades, et minu põlved paagi vastas siis miinus. Sidur libises ja vajas vahetamist või reguleerimist ja tagarehv samuti sile. Küsis 35000.-
Ostsin järgmine päev siis selle kõige kobedama 30000.- ruupia eest ehk natuke alla 500.- eur.
Käisin Kovalami rannas ükspäev rattaga vaatamas ühe eestlase külalismaja hotelli. Anu oli tema nimi ja raske oli leida alguses maja aga paar kohalikku oskasid lõpuks näidata milline maja. Tundus väga tore inimene olevat ja nagu ikka käib siis palju Eestlasi tema juures ööbimas. Ta oli pearannast natuke eemal ja oli vaikne väike niiütelda oma rand. Käisin ka pearanda ja poodide restoranide promenaadi vaatamas aga turiste oli väga vähe ja tundus tühi kuidagi. Varkala meeldis kuidagi palju rohkem.
Tahtsin ka Varkalast edasi liikuda aga sõidust olin väsinud ja mõtlesin veel päeva puhata aga siis tuli hoopis plaan, et teeme väljasõidu lähedale mootoratastega ja jälle lükkus lahkumine edasi.
Käisimegi kolm rootslast, kaks eestlast ja kaks leedukat siis koos hotelliomanikuga väljasõidul natuke. Kanaada india kutt ka muidugi. Rentisid kolm motorollerit ja minul ja hotelliomanikul Stalinil oli ratas ja india kutil renditud enfield. Kolmandal rootsi tüdrukul oli pohmakas kuna eelmine õhtu oli meie hotellis suurem tutvumisõhtu verandal ja tema kaasa ei tulnud.
Kanaada kutt oli kuidagi naljakas. Kogu aeg oli nagu energiajänes, et teeme midagi ja tema inglise keelest oli väga raske aru saada.
Hiljem selgus, et oli kadunud maksmata ja koos renditud mootorattaga. Ei teagi mis sellest sai aga loodan, et vähemalt elus ja terve.
Rohkem ei tulegi sündmusi meelde mis kõik Varkalas toimus. Olin laisk ja ei viitsinud kohapeal kirjutada kuigi oma toas oli isegi wifi.
Panen kirjad mis Stalinilt sain.

i am in trouble now,, u know the "canadian" that indian guy left with the bike,, he has gone 2 days ago and told to sachin[ my staff] he will return yesterday night but till now he didnt come back and gone wih the bike,, i dont know where he is and no any whereabouts...he has gone with RED ENFIELD THUNDER BIRD .. KL 16 C 5034..PLEASE KEEP AN EYE ON THIS ...if you have any friends in goa already, please let them know this number,,,,i strongly believes he has gone to goa,, now i have to pay the bike cost to the bike owner,,, what to do man,,,

ja teine kiri

hi rainer, thanks for your mail, i hope you are fine and driving safely.
i am ok,, i had to pay the amount for the bike now,, 70000/rupees.i have an another news about him , i found out from the phone numbers he left, he was in pondichery before coming to varkala, by that time he steal the computer he has come along with us. he was in an ashram HARE RAM HARE KRISHNA.. he stayed 2 days there and he steal the computer from their office.

i think he is in south india, most probebly in tamilnadu or goa,, i know you keep an eye on it,,please do it,, its a very important thing happened in my life of course its a worst thing.if you find him please report to police,, i have complained already here.. i hope police will find him.

takecare,,,,,,,,,,,enjoy the journey.

stanley

3 päev India. Trivandrum

Hommikul hakkas rongis kuskil kuue seitsme ajal elu pihta. Ise veel pikutasin kaheksani aga juba käis niipalju inimesi ringi ja kõik muudkui jutustasid. Rong pidi jõudma 11:20 aga teepeal oli palju seisakuid kui oodati vastutulevat rongi ja vahepeal oli mingi elektrijama nagu ma kuulsin ja ühes peatuses seisime pea tunni. Nägin ühte valget tüdrukut ja india kutti kes kutsusid mind nende hotelli Varkalas. Võtsin kontaktid aga ei teadnud midagi sellest kohast. Nad läksid mõnikümmend kilomeetrit enne Trivandrumi maha. Oligi Varkala peatus.
Rong jõudis kohale alles kolmepaiku. Nägin mõnesaja meetri kaugusel raudteejaamast hotelli silte paari maja katusel ja sammusin sinna. Oleks pidanud koti jätma raudteejaama hoiule 10.- ruupia eest oleks olnud palju lihtsam hotelli otsida kuna oli ka väga palav. Tagatjärgi ikka tark. Uskumatu kui palju hotelle oli koos paaril tänaval. Olin nii rahul, et kindlasti leian endale sobiva aga selgus, et enamus kohtades polnud vabu tube. Ei teagi miks siis niipalju rahvast linnas oli. Lõpuks leidsin 500.- toa. Küsisin algul tuba näha siis näidati mulle ühte tuba ja ütlesin, et sobib siis üteldi, et aga see pole sinu tuba. Sinu tuba on teisel korrusel. Natuke kallis aga vähemalt leidsin midagi. Arvan, et käisin umbes 30 hotelli läbi. Olin muidugi jälle rongisõidust väsinud ja jäin tuppa magama.
Õhtu käisin natuke linnas jalutamas ja ostsin puuvilju ja tänavalt omletti. Omlett polnud üldse paha. Mõtlesin, et linn jälle polnud ilus aga polnud ka väga hull aga jään ainult siia üheks ööks. Mõte oli, et ostan Indias endale mootoratta ja homme lähen linna infot selle kohta hankima ja sellepärast ma jälle linnas niiütelda maandusingi. Vaatasin veel telekast ühte vana Bondi filmi ja jäingi magama.

2 päev India. Chennaist minema

Ärkasin liikluse peale väga vara. Vist oli kell kuus. Mõtlesingi, et pakin asjad ja sätin siis rongijaama poole. Varsti koputati uksele ja küsiti kas jään veel üheks ööks siis tuleb ette maksta. Selgus, et öömajas kord, et toa hind on 24h eest. Ehk kui kell seitse hommikul saabusin siis ka kell seitse pean välja kolima järgmine hommikul. Pakkisin asjad ja käisin pesemas. All sain oma 20euri tagasi ja maksin oma öö eest.
Küsisin raudteejaama kohta teed ja kõndisin sinna umbes kümmekond minutit. Jõudsin suurde peatusesse aga see küll raudteejaam polnud. Ühe kohaliku mehe käest küsisin teed ja ütles, et tuleb sõita elektrirongiga mõned peatused ja siis paarsada meetrit kõndida, et jõuda Chennai raudteejaaama. Lubas näidata kui õige peatus tuleb. Küsisin, et kus ma piletit saan osta siis ütles, et sissepääsu kõrvalt kui peatusesse sisenesin. Rong tuligi ja pidin jänest sõitma sest piletit küll enam ostma ei jõudnud. Õnneks polnud piletiga probleemi ja jõudsin siis pearaudteejaama juurde. Kõndisin sisse ja see oli nii suur ja niipalju rahvast. Vaatasin tabloosi aga ei saanud midagi eriti aru kuhu rongid lähevad. Nägin ainult paari rongi aegu, et üks Dehli ja teine Mumbaisse. Küsisin, et kus pileteid saab osta siis juhatati teise suurde hoonesse ja teisele korrusele kus oli turistide piletimüük. Turiste koheldakse hästi. Alati hoitakse mingi kvoot turistide jaoks ja muidugi polnud seal mingit järjekorda ja sai pikalt piletimüüjaga räägitud, et kuhu ma sõita tahaks. Sain ka kohapeal raha vahetatud ja kurss oli 61.- euro eest. Kohtasin seal ka paari seljakoti rändurit. Vene noormees sõitis tagasi Goasse kus ta oli oma reisi alustanud ja üks saksa noormees liikus põhja. Oli 3 kuud juba Indias olnud ja on veel 3 kuud.
Selgus, et minu rong läheb kell 19:30 välja ja jõuab läänerannikule üsna alla Tivanderumi 11:20. Ühesõnaga öörong magamisasemetega. Teine klass ilma konditsioneerita ja hind oli 350.- Parema klassi ja konditsioneeri eest oleks vist topelt vähemalt maksnud. Panin suure seljakoti pakihoidu 10.- ja kolasin natuke raudteejaama lähedastel tänavatel ringi aga polnud mitte midagi peale vaesuse ja mustuse näha. Aeg läks väga aeglaselt aga lõpuks tuli minu rongi aeg. Leidsin oma koha üsna ruttu ja kerisin magama nii, et ikka oma tähtsad asjad pea all kotis ja suur kott ka poolenisti keha vastas, et oleks kindel tunne, et keegi kotiga minema ei jaluta. Kolm magamisaset oli üksteise peal ja polnud mingeid kupeesi vaid kõik said sinust mööda jalutada aga naabrid olid toredad vanemad mehed ja natuke sai nendega lobiseda. Magasin väikeste vahedega aga terve öö.

1 päev India. Chennai

Ma ei mäleta kas kirjutasin, et leidsin pileti Sri Lankast Indiasse makemytrip.com kaudu. Odavaim pilet oli lennata Spicejetiga mis india kompanii ja pilet maksis 2500.- inr ehk 38eur. Spicejeti enda kodulehelt ostes oleks maksnud 5000.-inr.
Lennujaamast Chennaist väljudes oli kell vist kuue paiku. Rahavahetus oli ainult ühes kohas ja kurss oli 57.- ühe euro eest. Mäletasin, et normaalne kurss ikka üle 60 ja kõndisin edasi kuni olin lennujaamast väljas ja polnud rohkem rahavahetusi. Tuli mingi tuk tuki mees ja rääkis mu pehmeks, et viib minu rahavahetuse juurde ja siis sõidab 18km kesklinna ja leiab mulle öömaja. Tahtis selle eest 500.- ja alla ka hinda ei lasknud. Olin nii väsinud, et kaubelda ja tahtsin juba hotelli voodisse saada niiväga.
Sõitis 300m mingi putka juurde, et siin on rahavahetus. Hambutu mees vahetas oma putkas kus müüs vett ja küpsiseid ja taolisi asju raha. Kurss oli 57. Tuki mees ütles, et tema ei tea rohkem kohti ja kõik pangad suletud. Vahetasin siis 10eur, et tuki mehele maksta. Tuki mees ütles, et aga sa pead hotellis ette maksma. Ei uskunud seda ja sõitsime siis linna. Vedas mind mitme kalli hotelli juurde kuigi ütlesin, et otsin odavat hotelli. Lõpuks leidsin ühe mille eest küsiti 475.- Ja tahetigi raha ette. Andsin 20eur pandiks ja maksin tuki mehele 500.- Muidugi tuki mees oli pettunud, et vedas mind mitmesse hotelli ja veetis minuga nii palju aega, et andku ma talle 20eur ehk 1200.- Loomulikult ei maksnud ma talle rohkem kui algul kokku lepitud mis isegi oli muidugi üleliia makstud aga olin nii väsinud ja unistasin ainult voodist. Magasingi nii seitsmest kaheteistkümmneni. Siis mõtlesin minna linna vaatama ja rahavahetust otsima. Kuna oli laupäev olid pangad vähe lahti ja juba kinni. Leidsin ainult ühe putka kus kurss 58. Vahetasin natukene raha, et hotelli eest maksta ja taskuraha ka natukene. Kolasin veel mööda tänavaid aga rahvast ja mustust oli nii palju, et sai ruttu kõndimisest villand. Leidsin veel 350.- öömaja mille tuba oli suurem ja ilusam kui minu öömajas ja otsustasin sinna siis homme kolida kui kauemaks jään. Aga linnast mingit sotti ei saanud kuna suur ja mul polnud ka korralikku kaarti. Tahtsin ainult ühte kohta minna. Enfieldi ehk mootoratta tehasesse kus ekskursioone tehakse ja tahtsin internetist uurida kuidas sinna saab.
Ostsin ühest kohast kohaliku sim kaardi ja olin juba varem kuulnud, et see mõttetult keeruline. Tehti passist ja hotelli kviitungist koopia ja pidin ka pildi andma. Paljundatud pilt ei kõlvanud kuigi sama kvaliteet kui fotol. Maksin liitumise eest 40.- ja 30.-ettemaksuks kõnede eest ja internetikasutus piiramatu 92.- Tundus hea pakkumine olevat. Hiljem selgus, et saan ainult www lehekülgedele ligi ja ei saa gps kasutada ja skype ka mitte. Interneti kasutus oli 30 päeva siis jälle tuleb 92.- maksta. Sõin ühes kohas püreesupi mis oli tõesti hea ja maksis 60.- Liitrine vesi 12.- Indias ka asjadel maksimum hinnad peal niiet tead mis maksad.
Olin ilma plaanideta Indiasse jõudnud ja kuidagi tuju oli kehv. Plaan oli Sri Lankalt lõpus India kohta infot hankida aga kuna lõpus olin haiglas siis ei saanud internetist midagi hankida. Mul oli arvutis Lonely Planet India oma ja läksin seda hotelli lugema ja sain ka telefonist infot hankida. Selgus, et tehas linnast 17km väljas ja ekskursioone tehakse kuu esimesel ja viimasel laupäeval. Niiet jäi see ära. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud sinna helistada ja küsida kas oleks äkki ikkagi kuidagi saanud ringi vaadata. Ekskursiooni hind oli 600.- ja kestab pool tundi.
Sri Lankal oli juba keegi mulle ütelnud, et Indias on pea igas hotellis telekas koos paljude kanalitega. Nii oligi ja vahtisin natuke Cnn ja jäin mingit Hollywoodi filmi vahtima. Otsustasin, et lahkun hommikul Chennaist rongiga läänerannikule Kerala osariiki.
Läksin vara magama kuna ikka veel väsinud. Õnneks tervis tundus korras nüüd olevat.

28 päev. Jaffnast lennujaama.

Hommikul ütlesin, et minu lennuk läheb öösel ja pean haiglast lahkuma. Proovisin ennast kell seitse juba üles ajada aga keha vedas alt ja ei suutnud ikkagi kõndida. Õnneks läks tasapisi paremaks aga arstid hakkasid ajama, et pean ootama peaarsti kes siis otsustab kas võin lahkuda. Ok mõtlesin, et on veel natuke aega ja võin ära oodata. Muidugi ei tulnud kedagi ja muutusin tasapisi juba närviliseks. Siis üks arst ütles, et igaljuhul ma enne 12 haiglast minema ei saa kuna selline kord. Ütlesin, et kui nüüd peaarsti ei tule 5minuti jooksul siis pean kahjuks lahkuma. Vaadati mind suurte silmadega. Viie minuti pärast võtsingi oma koti ja lahkusin haiglast. Ei ütelnud kellegile midagi. Kokku tilgutati mulle neli liitrit vedelikku organismi pluss peotäis palavikku alandavat tabletti. Palavik oli vahepeal üle 39. Minu seisundiga haiglas olla polnud hullu aga ma ei tea mis siis oleks kui tervis hullem. Ega valikut ka pole. Mingit erahaiglat selles piirkonnas küll pole. Kui siis ainult pealinnas Colombos. Kell oli poole 11 paiku kui haiglast lahkusin.
Bussijaam oli kohe haigla kõrval ja õnneks ka buss ees mis siis Vavuniyasse sõitis. Vavuniya siis põhjapoolne linn kuhuni saab ilma lubadeta.
Kahjuks oli jälle palav ja tee tolmas nii hullusti, et väga kehv oli sõita. Tee oli väga auklik ja kui Jaffnast välja sai siis teeääred olid ikka katkisi maju täis. Kui linnas polnudki niiväga sõja jälgi siis teeääred olid pommitatud maju täis. Veel pikk lõik kus mõlemal pool teed miiniväljad. See miiniväljade osa on ikka täiesti võsa täis ja ei kujuta küll ette kuidas nad selle puhtaks saavad. Mõned katkised roostetanud soomukid teeääres. Vahepeal oli kontrollpunkt kus kõik pidid oma asjadega bussist välja tulema ja otsiti asjad läbi. Ainukesena minu kotte ei tahetud näha ja sain niisama läbi. Jõudsime Vavuniyasse ja sealt edasi kõndisin raudteejaama sest bussiga oli halb sõita tolmu ja aukude pärast. Võibolla oleks tee sealt edasi paremaks läinud aga kes teab. Rong oli kunagi muidugi käinud Jaffnasse välja ja paistis, et nad tasapisi ehitavad teed jälle Jaffna poole. Rong oligi õnneks ees ja sõitsin Colombosse välja ja sealt bussiga edasi Negombosse kuna rongi enam ei läinud. Kahjuks kõik võttis väga palju aega. Colombosse jõudsin kell 10 ja Negombosse kus minu asjad hotellis hoiul kell 11. Bussijaama juures ei jõudnud tuki meestega kokkuleppele. Tahtsid liiga palju raha saada. Lõpuks üks jäi nõusse aga viis mind valesse kohta kottpimedas. Sellest tekkis väike tüli sest mina polnud nõus maksma ja välja minema ja tema tahtis rohkem raha, et mind õigesse kohta viia. Lõpuks sõitis minu palvel politseijaoskonna ette mis oli 200m eemal. Politsei ei rääkinud inglise keelt ja kõndisin ilma maksmata minema. Vaatasin oma gps ja oli 800m kõndida ja kõndisin siis vana öömaja juurde. Natuke enne lõppu pidas üks tuki mees kinni ja küsisin lennujaama mineku kohta. Tundus mulle mõistlik hind olevat ja leppisime kokku, et võtan oma asjad ja sõidame lennujaama. Selgus öömaja juures, et ruum kus mu asjad hoiul on lukus ja alles hommikul tuleb inimene kellel võti. Suutsin siis selgeks teha, et väga kahju, et tulen nii hilja aga mul on asju kindlasti kohe vaja. Valvur helistas siis kuhugile ja ootasin kümme minutit kuni tuli mees võtmega ja sain oma asjad kätte. Lennujaama oli vist 18km ja kui kohale jõudsin ja tukile maksma hakkasin siis selgus, et olin oma fotoaparaadi koos passi ja rahaga kuhugile unustanud. Olin nii väsinud ja kõik see sellest.
Arvasin, et ainuke võimalus oli, et unustasin Negombosse tuktukki kuna olin siis väsinud ja pahane ja näitasin juhile oma raamatut kuhu ma jõuda tahtsin ja tõstsin fotoaparaadi kotist välja.
Muud varjanti polnud kui tagasi Negombosse ja lootusega minu niiütelda sõber tuktuk üles leida. Tuki peatuses bussijaamas oligi õnneks üks mees kes ka siis seal oli kui hinda kauplesin ja mäletas kes minu peale võttis. Sõitsin siis temaga mehe koju ja sain oma koti kätte kus ka kõik asjad alles olid. Mees ei ütelnud mulle ühtegi sõna. Andis koti ja läks tuppa tagasi. Tagasi bussijaama juurde. Maksin mehele 300,- kes mu koti üles aitas leida. Ise küsis sellise summa ja polnud kauplemise koht. Ja ruttu tukiga millega olin juba lennujaamas korra käinud jälle lennujaama. Maksin talle siis topelt hinna kuna sõitsime kaks korda lennujaama. Õnneks sain lennujaamas igal pool üsna ruttu, kuigi oli väga palju rahvast ja sain õigeks ajaks lennukile. Arvan, et vast umbes pool tundi jõudsin enne kohale kui poleks enam lennule jõudnud. Õnneks tervis pidas ilusasti vastu. Seda kartsin muidugi kõige rohkem aga polnud ka muud varianti. Lõpus väsimusest põrand natuke kõikus nagu oleks laevas olnud. Reis haiglast lennujaama võttis 16 tundi aega ja olin väga väsinud ja magasin kogu 1,5 tunnise lennu.

Nii siis lõppes Sri Lanka. Kahjuks haigused kimbutasid aga kokkuvõttes jäin rahule ja läheks tagasi küll.

27 päev. Jaffna haiglas

Hommikul aeti üles ja kraaditi ja selgus, et palavik ja vererõhk oli väga hull aga tundsin seda ka ise sest ei jõudnud istudagi. Vererõhk oli 80-60 aga kui pikali mõõdeti siis 110-60. Proovisin toaletti minna aga muidugi ei õnnestunud kuna silme eest kippus mustaks minema. Natuke hiljem oli ok ja sain oma käigud tehtud. Lõuna ajal tundsin ennast piisavalt hästi. Tõin oma asjad hotellist ära ja sain ilusasti hakkama kuigi kartsin pisut kõndimise pärast. Aga tuktuk haigla eest viis ja ootas mind öömaja juures ja tõi siis haiglasse tagasi. Öömaja eest olin ette maksnud ja sain nüüd ühe öö raha tagasi.
Haiglas ikka läks kõik väga vaikselt. Ikka pandi tilguti alla vahepeal ja nii päev mööda läks.

26 päev. Jaffnas haiglas.

Ärkasin ja vaatasin, et kuidagi paremaks ikkagi ei lähe ja pöördun arstide poole, et abi saada. Võtsin tuktuki ja sõitsin haiglasse mis asus kesklinnas. Rahvast oli palju aga kui rääkisin oma mure ära siis juhatati mind kõigist ette ja jälle kirjutati haiglasse sisse. Haigla nii kole välja ei näinud nagu Trincomalees aga ikkagi piisavalt hull. Eraldi palateid polnud ja kogu osakond oli üks suur ruum koos 30 voodiga.
Kolm arsti kuulas mind ära järjest ja küsisid täpselt samu küsimusi ja lõpuks hakkasin pisut juba närviliseks sellest muutuma. Ma ei tea miks neil selline süsteem. Selgus, et vererõhk oli 90-60 ja sellest siis jamad. EKG oli korras õnneks. Panti tilguti alla. Muidugi kuidagi ei leitud veeni üles. Ega mul ei olegi eriti veene näha aga arvan, et eriti veel kui vererõhk madal.
Haiglas oli selles mõttes tore, et sai inimestega suhelda mida ma mitu päeva polnud teinud. Kõrvalhoones oli õdede kool ja noored kutid käisid pidevalt juttu rääkimas. Eks ma nende jaoks eksootika ole. Muidugi eestist pole keegi midagi kuulnud. Aga kõige raskem on neile selgeks teha, et miks ma abielus pole. Igaljuhul oleks kõvasti lihtsam olnud kui oleks ütelnud, et olen abielus. Eriti veel, et lapsed ja pole abielus. Arvan, et nad ei saanud magadagi nüüd öösel. Magasin ise öö hästi.