Hommikul käisin Thivandurumis ringi. Küsisin raudteejaamast kuna rong Varkala läheb ja kella kahene rong tundus sobiv olevat. Nüüd oli vaja leida ainult kasutatud mootorataste müüja. Kõndisin mööda tänavat ja nägin euroopalikku poodi kus müüdi rehve. Astusin sisse ja rääkisin Enfieldidest umbes pool tundi juttu kuna kliente polnud. Selgus, et rataste hinnad on tõusnud viimaste aastatega kahekordseks. Ei tahtnud seda uskuda aga mees ütles, et uued rattad pole enam nii head ja see ka põhjuseks. Ütles, et korraliku ratta hind algab 60 tuhandest mis siis 1000eur. Ütles, et tal sõbra paranduskoda lähedal ja mine uuri sealt.Kõndisingi umbes kilomeetri sinna ja selgus, et jutt täitsa õige. Nägin ühte kohalikku kes parandama tuli ratast ja ta ütles, et ostis ratta 3 aastat tagasi 30 tuhande eest ja nüüd saaks vast pea 60 tuhat kui müüa tahaks. Matsin oma mootoratta mõtte maha ja läksin hotelli asju pakkima, et rongile jõuda. Väga kuum oli ja õhk ei liikunud.
Ostsin rongis odava pileti mis maksis 30.- aga ainult viimane ja esimene vagun olid niiütelda odavad ja ülerahvastatud. Sain ikka istekoha. Oleks võinud muidugi lolli turisti mängida ja paremasse klassi ronida aga polnud hullu. Rong sõitis 40min ja ühe kohaliku abiga sain õiges kohas maha. Tukimehed küsisid 2km eest 60-70 mis tundus kallis ja mõtlesin natuke kõndida ja mõne tuki eemalt äkki odavamalt saada. Mingi kutt tuli rääkima aga ignoreerisin teda kuna ei jõudnud tukimeestele enam ei ütelda. Sõitis 10 sekundi pärast kõrvale ja ütles, et tal sõbral külalismaja ja ta viib mu tasuta kohale aga pole mingit kohustust sinna jääda kui koht ei meeldi. Sõitsimegi siis sinna. Hästi tore ja sõbralik kutt oli ja muidkui rääkis terve tee. Tema inglise keel ka oli väga hea. Jõudsimegi kohale ja öömaja oli täiesti korralik ja öö 300.- ja mingit taxi ei lisandu. Kirjutasin ennast sisse mis on siin omaette nali ikka. Ma arvan, et umbes 30 lahtrit vaja täita alates viisa numbrist ja kohast kus maandusid indias.
Öömaja omanik Stanley oli ka väga tore ja käinud Rootsis kus tal sõbrad ja ka Kopenhaagenis ja oli kohtadest millest rääkida. Hiljem kõndisin ranna poole ja olin ka seda varem kuulnud, et see kohta kutsutakse Varkala cliff ehk kalju, ja seal kaljul ma siis äkki seisingi. All oli rannariba ja üleval palju restorane koos väikeste poodidega kus müüdi igasugu ehteid ja riideid. Ei mäletagi millises restoranis sõin aga valik oli väga suur ja erinevaid euroopa toite väga palju. Loomuliklt ka india toite. Hinnad ca 150-200 kanti ehk 2.5 nii 3.5 euro kanti mis muidugi india mõistes kallis. Sõin korralikult ja läksin tagasi öömaja juurde ja sain oma wifi paroolid ja internetti uudiseid lugema. Tundus hea koht olevat jälle patareisi laadida. Mõtlesin, et jään vast nii 4-5 päevaks Varkala.
Lõpuks sai 4-5 päeva plaanist 13 ööd aga kõigest kirjutan natuke hiljem miks siis nii pikaks läks. Aga muidugi oli väga lahe ja kahju lahkuda. Ja et tore oli sai nii kaua viibitud Varkalas. Sain uute inimestega tuttavaks. Alguses Stevega ja kelle kaudu siis Nicolaiga ja Lathikaga kes siin juba seitse aastat elanud. Nicolai prantslane ja naine kohalik. Käisime paaril korral nende juures külas ja väga tore oli. Plaanivad nüüd Prantsusmaale mõneks ajaks kolida. Naise jaoks muidugi raske. Neil ka kaks poissi kes siis lähevad prantsusmaal kooli,
Stevega saime õhtuti kokku ja sõime koos õhtust.
Üks õhtu sööma minnes kohtusin öömaja värava juures ühte kutti kahe tüdrukuga kes küsisid kas restorane siin on ja kuhu poole jääb. Ütlesin, et ei tea küll, et siin restorane oleks. Ütlesin, et natuke maad minna ja olen ka ise sinnapoole teel. Küsisin kust pärit olete siis tüdrukud olid taanist ja poiss Eestist. Korra käis peast läbi mõte, et teha knalja, et tean Eestit päris hästi ja tean ka palju sõnu jne. aga ütlesin, et mina ka Eestist. Kutt ei uskunud algul arvas, et teen nalja nagu restoranide kohta paar minutit tagasi. Alguses ei suutnud millegipärast ma üldse eesti keeles temaga rääkida ja vast tunni rääkisime inglise keeles. Tagantjärgi mõeldes uskumatu. Kui telefoniga rääkinud olen siis pole küll probleemi eesti keele peale ümber lülituda.
Kuti nimi oli Erki ja koos me siis aega viitsime.
Kolm rootsi tüdrukut kolis minu hotelli. Veel kaks leedu meest ja "kanaada" india poiss. Vaikselt saime rohkem üksteisega tuttavaks.
Mootorattad tulid äkki jälle päevakorda ja oli valida kolme Royal Enfieldi vahel. Üks saksa kutt müüs oma ratast aga registreerimistunnistus puudu ja polnud ka parimas korras ratas. Tahtis 25000.-
Teine oli heas korras ja müüs üks kohalik baaripidaja aga oli ka turisti käes olnud ratas. Küsis 32000.-
Kolmas oli hotelliomaniku sõbra ratas mis samuti turisti käes olnud. Suure paagiga mis muidu pluss aga arvestades, et minu põlved paagi vastas siis miinus. Sidur libises ja vajas vahetamist või reguleerimist ja tagarehv samuti sile. Küsis 35000.-
Ostsin järgmine päev siis selle kõige kobedama 30000.- ruupia eest ehk natuke alla 500.- eur.
Käisin Kovalami rannas ükspäev rattaga vaatamas ühe eestlase külalismaja hotelli. Anu oli tema nimi ja raske oli leida alguses maja aga paar kohalikku oskasid lõpuks näidata milline maja. Tundus väga tore inimene olevat ja nagu ikka käib siis palju Eestlasi tema juures ööbimas. Ta oli pearannast natuke eemal ja oli vaikne väike niiütelda oma rand. Käisin ka pearanda ja poodide restoranide promenaadi vaatamas aga turiste oli väga vähe ja tundus tühi kuidagi. Varkala meeldis kuidagi palju rohkem.
Tahtsin ka Varkalast edasi liikuda aga sõidust olin väsinud ja mõtlesin veel päeva puhata aga siis tuli hoopis plaan, et teeme väljasõidu lähedale mootoratastega ja jälle lükkus lahkumine edasi.
Käisimegi kolm rootslast, kaks eestlast ja kaks leedukat siis koos hotelliomanikuga väljasõidul natuke. Kanaada india kutt ka muidugi. Rentisid kolm motorollerit ja minul ja hotelliomanikul Stalinil oli ratas ja india kutil renditud enfield. Kolmandal rootsi tüdrukul oli pohmakas kuna eelmine õhtu oli meie hotellis suurem tutvumisõhtu verandal ja tema kaasa ei tulnud.
Kanaada kutt oli kuidagi naljakas. Kogu aeg oli nagu energiajänes, et teeme midagi ja tema inglise keelest oli väga raske aru saada.
Hiljem selgus, et oli kadunud maksmata ja koos renditud mootorattaga. Ei teagi mis sellest sai aga loodan, et vähemalt elus ja terve.
Rohkem ei tulegi sündmusi meelde mis kõik Varkalas toimus. Olin laisk ja ei viitsinud kohapeal kirjutada kuigi oma toas oli isegi wifi.
Panen kirjad mis Stalinilt sain.
i am in trouble now,, u know the "canadian" that indian guy left with the bike,, he has gone 2 days ago and told to sachin[ my staff] he will return yesterday night but till now he didnt come back and gone wih the bike,, i dont know where he is and no any whereabouts...he has gone with RED ENFIELD THUNDER BIRD .. KL 16 C 5034..PLEASE KEEP AN EYE ON THIS ...if you have any friends in goa already, please let them know this number,,,,i strongly believes he has gone to goa,, now i have to pay the bike cost to the bike owner,,, what to do man,,,
ja teine kiri
hi rainer, thanks for your mail, i hope you are fine and driving safely.
i am ok,, i had to pay the amount for the bike now,, 70000/rupees.i have an another news about him , i found out from the phone numbers he left, he was in pondichery before coming to varkala, by that time he steal the computer he has come along with us. he was in an ashram HARE RAM HARE KRISHNA.. he stayed 2 days there and he steal the computer from their office.
i think he is in south india, most probebly in tamilnadu or goa,, i know you keep an eye on it,,please do it,, its a very important thing happened in my life of course its a worst thing.if you find him please report to police,, i have complained already here.. i hope police will find him.
takecare,,,,,,,,,,,enjoy the journey.
stanley
No comments:
Post a Comment