11. aprill. Pune

Värskes õhus oli mõnus magada. Öösel hakkas ainult külm ja otsisin oma talvejope tekiks peale ja siis oli kõik ok. Tahtsin vara ärgata aga lükkasin kella muudkui edasi.
Hommikul oli mõnus sõita aga mida rohkem keskpäeva poole seda palavamaks läks. Enne punet nägin äkki McDonaldsit ja keerasin kohe sisse, et korralikku kohvi saada aga neil polnudki. Oli kohe nende kõrval Cafe Coffe Days. See niiütelda kohalik Starbucks kus saab kõiksugu kohvi ja konditsioneeritud ruum ja puhas ja korralik toalett jne. Igaljuhul saanud siin Indias minu lemmikuks kuhu hea vahepeal põgeneda, nagu oleks euroopasse sattunud. Rääkisin ühe töötajaga ühes kohvikus siis pidi neil olema 1000 kohvikut Indias ja plaanivad ka välismaa poole vaadata. Igaljuhul soovitan soojalt seda kohta.
Punes polnud mingit plaani peatuda vaid otse läbi sõita. Tegin teeääres pausi ja mõtlesin, et kasutan aega ära ja paigaldan juhtme aku külge, et telefoni saaks autolaadijaga laadida. Kaks kutti pidasid teeääres kinni ja küsisid kas abi on vaja. Neil oli lähedal üks garaaz kus nad töötasid ja ehitasid remontisid mootorattaid. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks jõudsime sinna garaazi mida pidas üks bulleti fänn ja aitasid mul keevitada ärakukkunud tagumise porilaua tagasi. Mees andis mulle ka auto sigarisüütaja pesa koos juhtmetega. Kokku küsis pesa ja juhtmete eest 140.- ja keevitamine tasuta. Neil mingi bulleti fännklubi ja teevad ühiseid trippe aga kahjuks siis pole kui ise indias olen. Andis oma telefoni ja palus ühendust võtta kui kuskil hädas rattaga olen. Fännidel suur võrgustik ja lubas siis mulle kellegi appi saata kui vaja peaks minema.
Kuttide nimed kellega kohtusin olid Ohm ja Prashant. Prashant käib vabatahtlikuna ühes koerte varjupaigas ja sinna me siis suundusime. Krunt koos majaga oli kuulunud ühele vanadaamile kellele koerad väga meeldisid ja kui ta suri oli seal 150 koera. Nüüd vabatahtlikud jalutavad hooldavad ja proovivad leida koertele uusi kodusi. Kolmandik koertest on õues lahti teine puurides ja kolmas gäng on majas. Maja koerad on majas kinni kuna keegi sinna praegu minna ei saa kuna ei lase kedagi oma territooriumile. Kui õu saab niiütelda puhtaks siis plaan majakoertega tegeleda. Muidugi keegi ikka käib ja koristab ja toidab neid.
Prashantil olid kõik koeranimed peas ja täiesti hämmastav. Välismaalastest vabatahtlikke oli seal ka.
Oligi õhtu ja Prashant pakkus välja, et võin jääda tema ja Ohmi ja veel kahe sõbra juurde kellega korterit jagasid. Jäingi nende juurde. Käisime veel natuke kõik koos linnapeal ratastega sõitmas. Nad olid mu rattast vaimustatud ja lubasid ära osta kui Indiast lahkun. Tahtsid kogu aeg ise sõita ja ega ma kade polnud. Kuigi tagaistmel suurlinnas on päris jube. Kui ise oled lenksu taga on kuidagi ikkagi kontroll enda käes.
Ühel korterikaaslasel oli sünnipäev järgmine päev ja südaööl sõime väikse tordi. Ohmil päev hiljem sünnipäev ja ei lubatud mul lahkuda veel kuna järgmine päev väike sünnipäevapidu. Külalisi oli kutsutud 30 ringis. Kahetoaline korter oli.