Hommikul magasin kaua ja sain vast peale 11 jalad alla. Nägin lehes ühte näitusmüügi reklaami ja et müüdakse mööblit ja kõike siis mõtlesin sealt läbi veel sõita ja võrkkiike vaadata. Ma arvan, et enne reisi ma ei teadnudki mis võrkkiik inglise keeles on. Igaljuhul pidin seda sõna ka kõigile seletama poodides, et kui on kaks puud ja paned nagu võrgu nende vahele kus saab magada. Loodan, et jääb neile see sõna nüüd meelde :)
Võrkkiike ei leidnud aga ühel ristmikul olin väga halvas stardipositsioonis ja alustasin punasega starti mis muidugi täitsa tavaline siin. Teisel pool risti pidasid valged politseinikud mind kinni kes vist ongi liikluspolitseinikud. Dokumendid olid Prashandi pool ja üteldi, et helistaks sõprale ja las toob siia. Inglise keelt muidugi rääkisid hästi mis oli paha. Helistasin siis Prashandile ja andsin telefoni politseinikule. Prashant rääkis nad telefoni teel ära ja pärast minule esitatud täpsustavaid küsimusi lasti edasi sõita. Prashant olevat ütelnud, et on sõjaväelane ja ma ta hea sõber jne. Ühesõnaga hästi läks. Pakkisin asjad ja teele Aurengabadi poole mida mulle kutid soovitasid.
Uskumatuid suuri tehaseid ja firmasid oli Pune lähedal. Samamoodi eraldi linnaosad kus siis rikkamad elasid ja mis nägid välja nagu tavaline euroopa. Niiütelda kõik need väiksed oaaasid. Kui väljaspool väravaid on mustus ja kuivus ja taimi peaaegu ei kasvagi siis seespool puhtad suured rohelised pügatud muruplatsid ja palmid ja jne jne. Enamus firmanimed ei ütelnud midagi või polnudki nimesi väljas. Meie jaoks lihtsalt Made of India mõne tuntud firma tootel.
Jõudsin Aurengabadi öösel ja ei leidnud öömaja ja sõitsin linnast välja ja ööbisin jälle põhukuhjas mis polnud sugugi halb. Värske õhk ja linnamürast eemal.
No comments:
Post a Comment