Võtsin suuna Goa poole. Arvasin, et tee läheb kogu aeg mööda rannikut ja lame hea tee ja jõuan ruttu Goasse aga ...
Mäed mäe järel ja mitu korda arvasin, et kas ma olen ikka õigel teel ja kontrollisin telefonist gps-i. Tee oli pikk. Sadul jas keha kannatavad üksteist päev päeva järel rohkem aga see tee oli liiga pikk ja eks ma siis võimlesin ratta seljas niipalju kui võimalik ja tegin rohkem lühikesi pause. Siis kui pimedaks läks oli jälle väga külm ja panin rohkem asju selga. Isegi hiljem Goas oli külm ja oleks ma seda teadnud oleks veelgi rohkem sooje riideid pannud. Arvasin, et kui mägedest alla jõuan siis kuumus lööb jälle jalust aga polnudki nii.
Teepealt jäi meelde piiripunkt kahe osariigi vahel kus oli maksude tasumise kontroll ja väga palju veoautosi. Asi selles, et erinevates osariikides erinevad maksud. Plaan oli, et kui jälle pimedamaks hakkamb minema siis vaatan teeäärest öömaja aga midagi ei näinud ja mõtlesin, et mis siis ikka ja kannatan lõpuni.
Kui Goa linn algas siis vaatasin kaarti ja sõitsin edasi aga hiljem polnud kaardil peaaegu üldse edasi liikunud. Ei teadnud, et Goa nii suur on ja mõõtkava oli kaardil 10km üks cm. Kokku oli vast 50-60km Terje majani. Nagu ikka jäin telefoni peale lootma, et täpne maja asukoht kindlaks teha aga internetti polnud kuna minu mobiilifirma on roamingus teise firma all siin ja telefoni aku sai ka tühjaks. Olin kuulnud metsikust Goa ööelust aga öösel linnas sõites vaatasin, et olen nagu kummituslinna jõudnud sest mitte kedagi kilomeetrite viisi ei näinud.
Jõudsin piirkonda kus teadsin, et maja asub. Nägin baari mis 24h lahti jaklientidest tühjast baarist teed. Kahjuks ei teadnud seda kohta juhatada ja ei imesta ka kuna kõik tänavad öömaju täis. Sain oma telefoni laadida nende juures ja üks kutt pakkus, et laenab oma sim kaarti ja saan vaadata internetist täpset asukohta. Selgus, et maja baarist ainult 100m eemal. Kell oli kuus ja teadsin, et neil turvamees seal ja mõtlesin, et küsin mis kell Terje tuleb ja kas saan niikaua seal oma asju hoida. Turvamees tukkus ja kahjuks ei saanud me üksteisega hästi suhelda keeleprobleemide tõttu. Mõtlesin hommikuses rannas natukene jalutada tunni jagu ja siis tagasi tulla. Rand oli inimestest üsna tühi aga nagu ikka hommikuti koeri täis. Goas öösel sõites oli väga palju koeri ja paar tükki tahtsid mind taga ajada. Olid mõned kutsikad ja mängisin nendega.
Pool kaheksa tulin öömaja juurde ja küsisin mis kell Terje tavaliselt tuleb ärkab. Üks kutt ütles, et Terje magab. Ütlesin, et ärgu üles küll mingu teda ajama, et ma niikaua basseini ääres pikutan. Muidugi tukkusin natuke kui tulid David ehk Anthony ja ütles, et terjel vaba päev täna. Sain Terjega ühendust telefoni teel ja rt saan ööbida tema juures aga saan toa kell 11 ja ta tuleb ise ka selleks ajaks siia. Tutvusin kahe eesti paariga kes täna kahjuks lahkuvad oma mitmekordselt visiidilt sellesse kohta. On ühe päeva Mumbais ja siis koju. Varsti tuligi Terje ja sain ka eestlaste tellitud kuulsat mereandide suppi proovida. Oli tõesti väga hea.
Sain tuppa ja tegin ennast korda ja magama. Magasin terve päeva maha aga mis teha kui nii väsinud olin. Õhtu 9 ajal läksin randa õhtusööki sööma. Uskumatu aga kuidas tänavad olid selle ajaga muutunud. Rahvast täis ja kõik poed klubid avatud. Alkohoolik ,nagu mu diagnoos Sri Lankal oli, sii jäi silma, et alkoholi saab osta igast poest ja maksude tõttu odavam kui Kerala osariigis ja õlu pudelil oli küll silt, et müügiks ainult Goas.
Mõtlesin oma blogiga nüüd ühele poole saada ja homme netti otsida ja üles panna.
No comments:
Post a Comment